Olin mõned päevad Tartus sõbrale seltsiks - ta muutis oma tubade seinte värvi, võtsime töö koos ette. Sõbra värvitaju on nii peen, et kõik mulle valge varjundina näiv on tema jaoks kas hall, beež või roosa. Lõpuks tellis ta viiendadat korda takso (6-es tagasi) ja tõi VÄRVI, et millal siis veel elus värvietappe tuleb. Mul süda natuke valutab, et ta mõjutatav oli, aga jah, millal siis veel värvietappe tuleb... ja elutoast sai salong.
Esimesel õhtupoolikul me jõime linnapeal; pole seda koos hea tükk aega teinud, viimati aastaid tagasi.
Kui K. pohmelli siruli välja elas, siis mina jalutasin välja ja puhkasin jalga kohvikutes rohelise tee pause tehes.
Jalutasin tiiru ja istusin korraks pingile botaanikaaias. Juhtus kummaline asi... istusin kahe inimesega ühel ajal ja tõusin kahe inimesega ühel ajal ja möödusime teineteisest. Sellise pikkusega istumiskord.
Päevakübar. Kes täpsemalt, unustasin kohe.
Jaapani vahakübar.
Hiina astilbe 'Pumila'.
Raekoja plats.
Toomel.
Emajõgi õhtul.
Jalutasin õhtuhämaruses Eesti Rahva Muuseumi, tahtsin sealt üht raamatut. Pilk seljataha, kesklinna suunas, Emajõe orgu.
Minu esmakohtumine uue ERM-i majaga. Maja on kella üheksani (21:00) külastajatele avatud. "Hooletusse jäetud" niit on tänu mastaapsusele mõjuv. Siin mõtlesin, et hea, et keegi suurest igavusest teedeääri ei hoolda. Veidi hiljem nägin, et siiski, siiski... keegi lõikab. Taimed teevad kujundid/vormid jumalapärasemaks, miks raisata ressursse. Raamatu "olulisemad" kohad lugesin samas tumbal läbi, sain kinnitust oma lihtsale mõttekäigule... 6/7 eurot jäid mulle alles ja kastutan raamatut viitena.
Nahk.
Kui ERM-i vaadata loomana, kes rahva asjad on alla neelanud, siis tema tiivad või loivad on maa pealt vaadatuna lihtsalt vett täis auk.
Kõrval, Raadi järv värvi muutva purskava veejoaga.
Tulevase kaasiku asemel, mis minul seostub suure naabermaaga, asemel võiks olla kadakaid, sarapuu, tammesi, üksik pärn ja ikka mõned kased - rohkem eesti värk. See hetke lagedus toob hoone hästi esile, isegi aukartus tekib maja suhtes... ja lõõtsuva tuulega, armastus.
Tagasiteel linna, Narva maantee.
Ja üks päev vaatasin korraks K. maja kuuritaha ja sealsele nõlvale:
K. elutoast sai salong; inspiratsiooni pakkus põõsas. Värviga üle käidud tapeet tõmbub siledaks tagasi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar