Kolmapäev, 30. aprill 2014

APRILL LILLEPEENRAS

1. aprill: sinililled ja sillad; päev varem oli lillepeenra krookuste tipphetk... märtsist teadmiseks. 
Pargialused:


19. aprill:
Minu lillepeenras on vähe liike: 37 püsille, 3 kaheaastasi ja 10 suvelille. Ma ei taha, et lillepeenar suurem oleks.

22. aprill:

käändnartsiss (Narcissus cyclamineus) 'Tete-a-Tete' on külmakartlik,

kollane nartsiss (Narcissus pseudonarcissus) on kindlapeale minek

ja kobarhüatsint (Muscari botryoides) 'Alba'.

26. aprill:
varretu priimula (Primula vulgaris), ühel nõuka-aja pildil oli sarnase pildi alla trükitud: 'Eha';

ikka kollane nartsiss;

ikka 'Alba'.

28. aprill:
Varem külvasin lillepeenrasse ka puude-põõsaste seemneid, osad neist tärkavad alles teisel aastal, nõnda on jäänud peenrasse ebamäärase suurusega tühikud; nüüd  katsun püsililli kokku-poole istutada ja osasi taimi laiendada.
Harilik püvilill sel aastal õitsemisega ei rõõmustanud. Püvilille ebameeldiv lõhn mulle meeldib.
Tulpidest olen alles jätnud keskmised ja hilised õitsejad. Plaanin tulbimajandust veelgi kahandada. Kui varem sain tulbid ära kinkida, siis nüüd ei taha seda teha, sest mõned üle-eelmise sügise sügisväetisest põdejad põevad uues mullas edasi (panin rooside alla sügisväetist laia käega, roosid väga nautisid seda, aga tulbid said seal sooladest kõrvetada).

Selle kevade uustulnuk. Teda oligi vaja mulle kaasa panna. Sinine täpp rõõmustab just praegu mind.

Kurdi püvilill, Fritillaria subsp. kurdica.


Krookuse (Crocus) saladus.

29. aprill:
Varretu priimula, Primula vulgaris.

Nurmenukk, Primula veris.

Võrratu nartsiss (Narcissus X incomparabilis), nii ta määrasin. Pärit on ta teeäärsest prahipaigast. Tema valisin ainsana sellest liigist välja. Mulle meeldib tema õbluke olek ja õitseb teistega sama kaua.

Kurdi püvilill (Fritillaria subsp. kurdica) on selle kevade hitt. Tagasihoidlik-ilus:



30. aprill:
Ikka võrratu nartsiss. Vanasse õunapuuaeda uusi õunapuid istutada ei ole eriti rõõmustav. Õunapuu ei kasva seal üldse hästi. Nii plaaningi sinna osaliselt parginurka. Et vana aiaosa ei näeks madala võsa moodi välja, siis jätsin ees-frondile alles ühtlastele vahedele harvendatud õunapuud. Sibulõuna- ja mõned mahlaõunapuud kavadsen ka hilisemaks ajaks jätta. 
Uued õunapuud paigutasin vabade rühmadena endisele põllule uue aia-puistu osana. Õunapuu on puu - märkisin seda, sest mõnikord tundub, et sedassi ei mõelda.

Sarvkannike (Viola cornuta) hübriidub omalufti. Loodus paneb värve kokku ootamatult. Huvitav.

*

Metsvint vana sibula otsas.

Õhtu. (Prunus cerasifera.) 


Pühapäev, 27. aprill 2014

Täna ennelõunal  tundsin Vana Head lõhna - vahtrast laskuvad maapoole lõhnapahvakad. Eile õhtul käisin metsatuka taga - mee lõhn, paju.

Täna ei viitsi maad kaevata: "Laiskus, laiskus lase mind lahti." Võibolla õhtul teen paar rida. Eile kaevasin kahe päeva normi; aga ilma vaadates olen kaevamisega seitse päeva graafikust maas. Elu tuleb rahulikult võtta.

Siia alla panin pildi maaharimisest, et mu hea sõber, kes enne maaharimist otsustas ennast harida -ta ostis suure paksu kõvade-kaantega raamatu, ning üks tema tuttav käis ka suure raha eest taimede kasvatamise kursusel- näeks kui lihtne see on.
Rohtunud maakamarat mullaks teha on ikka päris aega- ja jõudunõudev töö. Aga kui eelmisel suvel katta maapind niidetud rohuga (täiesti tasuta produkt), siis saab järgmiseks kevadeks nõrgestatud kamaraga maa, mida on juba lust kaevata. Ainult võilille ja orasheina turritab maast.  
Rohujäänused viisin komposti.

Selline maaharimine on kattekangaste, lauajuppide, kruvide hinnata maaharimine.
Mulle meeldiks sirge teraga labidas rohkem, siis oleks puude väljakaevamisel mullapalli ümber kraavi parem kaevata, ka juuri oleks tõhusam läbi lüüa ja mullapalli kujundada, samuti maad siluda... aga kord on toodud väga hea kvaliteediga gleistunud maa kaevamise labidas, mis seal ikka, ega ma praegu aednikutööd ka suurelt tee.

Paju päev tagasi.

Vahtra õielõhna eile veel ei tundnud; varese saba paistab üle pesa-ääre. 

Võsaülane täna ja

jänesekapsas.


Reede, 25. aprill 2014

MAAPIND JA PUUD ON VÄRVI MUUTNUD. VARSAKABJAD

Maa on roheliseks läinud.

Sakilisema lehega harilik sarapuu:



Aiamaa servas on tärganud pirniseemned:

Murulauk nii- ja
naapidi.



Ja siis üle põllu varsakapju vaatama...

Lapsena ja ka praegu nimetan neid vahest konnakooleks, et vees ja kollased, lapsena koole surmaga ei seostunud, kuigi kevadel võib vees ka surnud konni näha.

Enne suure maantee ehitust ulatus siia metsatuka serva taha karjamaa, siin oli üks tähtis allikas, mille juures joodeti loomi ja käidi ka muuks otstarbeks vett võtmas.

Teisipäev, 22. aprill 2014

PÜHAPÄEV JA OLUSTVERE ALLEED

Pühapäeval, 11 tunnisel jalgratta-päeval päevitasin endale mütsi pähe ja tõin iiriseid ja maasikataimi. Päeva kilomeetritesse mahtus ka kilomeetreid Olustvere alleesid ja üks lahe kontsert.
Võhmast tõin iiriseid, vanemaid sorte ühest ülekasvand lillepeenrast. Sellised aiad mulle meeldivad! Mind viidi ka naaber-aeda, kust tulin peotäis hüatsindilaatsetega, eks näis kui õitsema lähevad. Selline tänu-rikas külastus. 
-
Ja siis sõitsin Olustvere alleedesse...  neid on ligi 8 kilomeetrit.

Vaade allee-käänakult põldudele ja alla heinamaadele.

Siit alt läheb Tääksi oja.






Siit, endisest mõisa viljapuuaia kohast peahoone poole pilti tehes kostus kõrvu hüüe: "Kontsert algab 20 minuti pärast!"
No mulle ei ole see hõise mõeldud, mõtlesin... vast lauljatele. Siis lehvitati ja hüüti sama. Vaatasin ringi, minu juures küll kedagi polnud; läksin lähemale, et mis... . Aa, koorilaulu kontsert, et me pole seda kontserti kusagil mujal reklaaminud, kui täna siin ukse peal, et mina olen ainuke kes siiani... , meie oleme neidudekoor: selline oli siis olukord 20. aprillil, pühapäeval. Jah, kes võiks sattuda maakividest müüri taha koolimaja lähedusse pühapäeval.
Lubasin publikuks tulla.


Mõisapark on inglise stiilis maastikupark, ehitatud maastikuarhitekt Georg Kuphaldt'i projekti järgi (1903).

Peahoone on valminud 1903.


Arvukad ja hästi korrashoitud mõisa kõrvalhooned on ehitatud, või ümberehitatud 20. sajandi alguses. 

Sisenesin otse tagauksest! saali, kust ennem hüüti. Seljas oli mul iiriserisoomide lõikamise rõivastus. Olin päikesest rammestunud, silmad kipitasid kevadtolmust ja valgusest. Vaatasin alustuseks kunstinäitust.
Kõiki lauljaid ei olnud kohal, nii öeldi. Kokku kõlas 7 laulu, 1 ei olnud Laulupeo kavast - viimane, lisalugu oli nende oma looming. Alustuseks üks poiss kuulajate hulgast luges luuletust (teised tulid publikuks koridoripidi), meeleolu oli suurepärane. Publikut oli kuue (6) loo ajal 4 inimest; ühe (1) loo ajal 2 inimest, pool publikust liitusid "Ta lendab mesipuu poole" ajaks kooriga, et oleks segakoori tunne, meeleolu oli suurepärane. Ka mind kutsuti, aga ei ole mina koorilaulu õppinud.
Esimese loo (laulupeo nimilaulu) ajal oli kaks madalat häält väga heas harmoonias, kõlasid sügavalt. Aga "Kevade kullendav taevas" on keskkoht nii tiheda tekstiga, et muutub lugemiseks, selgelt-arusaadavalt on suure hulga lauljatega seda teostada peaaegu võimatu (jääb sogane), lugu algab ja lõpeb kõlavalt. Koor kõlab hästi. Ah, mis kriitik mina olen... . Väga-väga tore oli, et sattusin publikuks! Päeva tipphetk! Sellised asjad juhtuvad... plaanimatult.

Jätkasin sõitu ja pildistamist...
Viinavabrik ja härjatall on ehitatud 1850 (on teistest hoonetest vanemad).









Üks alleetagune talu, mis mulle väga meeldib. Samasuguse minimalistliku joonega olen ka oma utoopia-aia joonistanud.





Jaamaküla.

Siia lõppeb üks alleeharudest - Olustvere raudteejaama. Raudtee jõudis Olustverre 1901. aastal Tallinn-Viljandi kitsarööpmelise liinina; 71 aastat oli siin ka kaubajaam. 1972 aastal ehitati raudtee  laiarööpmeliseks; jäi vaid reisijate peatus.

-

Viljandi-Tallinn raudtee.

Vanem Viljandi-Tallinn maantee.

Navesti jõgi.

Viimaseks sõidutunniks valmistusin siin. Nii tagumiku järgi pinki pole ammu proovinud; neli viilu musta-leiba rohke võiga ja pisukese soolaga. Õhtuvaikus.

Päeva jooksul olid kollased nartsissid lahti läinud.