Täna hommikuks panin kella tirisema ja vaatasin nagu meremees õue. Kõlbab küll. Pimeda-aja päike seisab neli tundi. Täna oli ka tuulevaikne. Käisin vaatamas, et mis seal on.
Lavi.
Naaritsa.
Allikivi.
Ülejäänd matejal tuleb hiljem, täna olen väsinud.
reede, 29. november 2013
kolmapäev, 27. november 2013
REBASEMÄGI JA RABA, 2 JA 1/2 TUNDI TEISIPÄEVAST
Rebasemäe kõrval väiksemal künkal on maamärk - "Kännu juures koht."
Sellest on möödas pea 30 aastat... sai siin käidud koos vanaemaga, vanaema ütles: "Selle juraka kasega poleks küll pidanud jändama hakkama." See pidi aastavahetuse paiku olema, siis käisime neil külas. Suvel käisime Elvas. Tean, et vanaisal ja vanaemal oli tihti koostegemisel tülitsemist. Vanaema ei saanud kunagi aru, miks vanaisa liiga optimistlike plaane seab, nii nad tülitsesid. Vanaemal ei olnud enam aega ja asi oli tegemata. Nüüd mõtlen, et kas vanaema olekski kampa löönud, kui talle oleks öeldud, kuidas asjalood tegelikult on. Mine tea? Vanaisa ehitas ka silla sinna, mille pidi pärast kütteks tooma, aga sild jäi. Nüüd pole sillast jälgegi. Aga koht on: "Vanaisa silla koht."
REBASEMÄGI.
Keisririigi versta-kaardil on siin metsas ring ning kriipsud selleni. Kuuldust tean, et Rebasemäe ühes servas oli metsavendade punker; ajaloost mitte rohkem. Nii võin ju mõelda, mis koht see on. Arvan, et siit võeti liiva; mõisal ja taludel läks ehitusel mördi tarvis ikka liiva vaja. Siit versta kaugusel asus lubjapõletus-ahi, paekivi on küla keskelt võtta, liiva kohta ei teagi teist lähikonnas.
Vana-Rooma tee. Jälgides tegevust, siis nüüd elavad siin kährikud; varasemalt rebased.
Siin on äsja istutud, värskelt tatsatud. Vahikoht vana-rooma tee ääres.
Liiv on peenike savi segune, kehva; paremat pole läheduses.
Seest tühi mägi. Vallis on ka madalam koht, kust ilmselt vankritega liiguti. Vanasti oli minu meelest isegi nagu tee koht näha; tuli vanaisa silla juurest, silla koha juures pole ka kraavi valli tõstetud, vaevalt et vanaisa sinna tühiku kaevas. Imelik, et sinna silla ehitamiseks sobilik koht jäeti, seda enam, et rabapeale mineku kapitaalne trumm oli 100 meetrit eemal.
Kolme pildi küsimus: millisel on uruauk?
Igal käigul on, oletan et üpris sarnane funktsioon. Mina ei suuda antud varianti seletada. Üks ava kaks ava, kaks ava üks ava...
Antiik-tuvi. Kühveldatud otse, paremale ja vasakule.
RABA
Sookail ja männid.
Pimeda-aja püha. Põdrasamblik, kail, kanarbik, kukemari, villpea, mänd.
Kääbuspõõsas - harilik kukemari, Empetrum nigrum. Päkapiku põõsa viljad on söödavad, ikka pistan suhu. Maitses viskab pohla, aga mahe nagu mustikas.
Raba-männid.
Laukad.
Seda saart on kasutanud sookured pesakohana. Kahjuks nad peavad oma poega (poegi) nii kaua kasvatama - rebane saab selle aja jooksul suured plaanid välja mõelda. Ise ma väldin sellel ajal seda kanti, nii ei teagi, kas pesitsemine mõnikord ka õnnestunud on. Ühel aastal nägin hallide sulgede rida metsa poole minemas, seal oli ka osa skeletist - nokk ja kaelalülid.
Mulle meeldivad sirged aia-teed, taimed kujundavad neid ise.
Raba pildistades ei ole ma kunagi piltidega rahul. (Olen seal palju pildistanud.) Mitte-miski ei tule välja, inimenegi ei paista välja.
Tuleb ise kohal olla.
Sellest on möödas pea 30 aastat... sai siin käidud koos vanaemaga, vanaema ütles: "Selle juraka kasega poleks küll pidanud jändama hakkama." See pidi aastavahetuse paiku olema, siis käisime neil külas. Suvel käisime Elvas. Tean, et vanaisal ja vanaemal oli tihti koostegemisel tülitsemist. Vanaema ei saanud kunagi aru, miks vanaisa liiga optimistlike plaane seab, nii nad tülitsesid. Vanaemal ei olnud enam aega ja asi oli tegemata. Nüüd mõtlen, et kas vanaema olekski kampa löönud, kui talle oleks öeldud, kuidas asjalood tegelikult on. Mine tea? Vanaisa ehitas ka silla sinna, mille pidi pärast kütteks tooma, aga sild jäi. Nüüd pole sillast jälgegi. Aga koht on: "Vanaisa silla koht."
REBASEMÄGI.
Keisririigi versta-kaardil on siin metsas ring ning kriipsud selleni. Kuuldust tean, et Rebasemäe ühes servas oli metsavendade punker; ajaloost mitte rohkem. Nii võin ju mõelda, mis koht see on. Arvan, et siit võeti liiva; mõisal ja taludel läks ehitusel mördi tarvis ikka liiva vaja. Siit versta kaugusel asus lubjapõletus-ahi, paekivi on küla keskelt võtta, liiva kohta ei teagi teist lähikonnas.
Vana-Rooma tee. Jälgides tegevust, siis nüüd elavad siin kährikud; varasemalt rebased.
Siin on äsja istutud, värskelt tatsatud. Vahikoht vana-rooma tee ääres.
Liiv on peenike savi segune, kehva; paremat pole läheduses.
Seest tühi mägi. Vallis on ka madalam koht, kust ilmselt vankritega liiguti. Vanasti oli minu meelest isegi nagu tee koht näha; tuli vanaisa silla juurest, silla koha juures pole ka kraavi valli tõstetud, vaevalt et vanaisa sinna tühiku kaevas. Imelik, et sinna silla ehitamiseks sobilik koht jäeti, seda enam, et rabapeale mineku kapitaalne trumm oli 100 meetrit eemal.
Kolme pildi küsimus: millisel on uruauk?
Igal käigul on, oletan et üpris sarnane funktsioon. Mina ei suuda antud varianti seletada. Üks ava kaks ava, kaks ava üks ava...
Antiik-tuvi. Kühveldatud otse, paremale ja vasakule.
RABA
Sookail ja männid.
Pimeda-aja püha. Põdrasamblik, kail, kanarbik, kukemari, villpea, mänd.
Kääbuspõõsas - harilik kukemari, Empetrum nigrum. Päkapiku põõsa viljad on söödavad, ikka pistan suhu. Maitses viskab pohla, aga mahe nagu mustikas.
Raba-männid.
Laukad.
Seda saart on kasutanud sookured pesakohana. Kahjuks nad peavad oma poega (poegi) nii kaua kasvatama - rebane saab selle aja jooksul suured plaanid välja mõelda. Ise ma väldin sellel ajal seda kanti, nii ei teagi, kas pesitsemine mõnikord ka õnnestunud on. Ühel aastal nägin hallide sulgede rida metsa poole minemas, seal oli ka osa skeletist - nokk ja kaelalülid.
Mulle meeldivad sirged aia-teed, taimed kujundavad neid ise.
Raba pildistades ei ole ma kunagi piltidega rahul. (Olen seal palju pildistanud.) Mitte-miski ei tule välja, inimenegi ei paista välja.
Tuleb ise kohal olla.
pühapäev, 24. november 2013
PÜHAPÄEV
Täna nägin uruhiirt daalia seemnete juurest üle aiamaa jooksmas. Selline paks kere ja lühikesed jalad, aga kiirus oli nagu oleks magnetiga tõmmatud, täielik mustkunst.
Täna on pühapäev. Plaanisin süüa seda mida on. Tegin valmis hapupiima-pannkookide taina, tõin sahvrist karusmarja-moosi. Tegin tule pliidi alla, panin panni sooja ja läksin õue. Vaatasin kuidas suits korstnast tuleb. Hoov oli lume ja suitsu lõhnaline. Tegin tuulevaikses aias oma igapäevast tiiru, mis koosneb puude vaatamisest ja justkui mitte-millelegi mõtlemisest. Küll on hea!
Täna on pühapäev. Plaanisin süüa seda mida on. Tegin valmis hapupiima-pannkookide taina, tõin sahvrist karusmarja-moosi. Tegin tule pliidi alla, panin panni sooja ja läksin õue. Vaatasin kuidas suits korstnast tuleb. Hoov oli lume ja suitsu lõhnaline. Tegin tuulevaikses aias oma igapäevast tiiru, mis koosneb puude vaatamisest ja justkui mitte-millelegi mõtlemisest. Küll on hea!
LAGE
17. novembri kuuvalgus. Öö, kell 3:53 kuni 3:54.
Eelmisel aastal oli mu lillepeenar umbrohu-puhas. Sel suvel aga olid mu mõtted (juuli lõpus, mil tavaliselt peenarde vahekäike ja suvelilli kasin) hoopis kusagil mujal. Nii ta jäi. Soe november andis ka võimalust viga osaliselt parandada. Aga on alasid, kus taimehakatisi ei taha rapsida. Nii jääbki üleliigsete aed-võõrasemade ja tüütute eemaldamine kevadesse. Osade sibullillede seemikud on veel teisel aastalgi väga õrnad, võibolla kolmandalgi; ühed sellised on kõrged linnupiimad. Ei tea, mida nad seal mullas teevad.
LAGE, LAGE.
Kui siia tulin, hoopis teisest keskkonnast, siis see lageduse mastaapsus häiris, tegi hinge haigeks. Nüüd olen Suurvormiga leppinud; aialt saab aju (koljuga kaitstud organ) raputava tuule puhul rohkem puhkepäevi kui vihma korral.
Tuulestress mõjutab ka taimi. Puud kasvavad viltu ja muld saab kuivaks föönitatud. Keskkond - väike stepp. Ühel sügisel viis tuul ära haralise kirburohu (stepitaim) maapealse osa, jäljetult; hommikul oli puhas plats, järelikult õige koht. Noorte õunapuude ümbert on tuul ära viinud võrgud; tagasi sain need paarisaja meetri kauguselt kraavist, tasus otsima minna. Olen tuulekaitseks ka puid istutanud. Ükspäev mõtlesin, et oleks pidanud vist ikkagi padriku tegema ja siis hakkama puid vähendama. Aga alguses polnud mul aimugi, et ungari sirel, kelle seemnest kasvatasin, ka kuuendal aastal põlve-pikkune on. Eelmisel aastal ta õitses, nägi välja nagu lill. Sel aastal oli pikim kasv 10 cm, mujal viskab meeter aastas. Mändi, tõelist purje, on tormiga valus vaadata, ta ongi pisut viltu. Varem oli ka kruusatee, mille tolm 60 meetrit eemal hakkas hammaste all krigisema, pidin alati mööduvate sõidukite ajal silmad ja hinge kinni panema. Mida puud ja põõsad tee-ääres pidid tegema! Teelõik oli ümbruskonna kasutatavaim kruusatee, kiiruse piiranguta. Nüüd on tee õnneks tolmuvaba.
Aga oh seda eelmise ajajärgu asjaajamist, siiani tekitab stressi, kui mõtlen vallaametnike üleolevale ülbusele = lollusele. Kui olin oma murega vallaametniku poole pöördunud, et naabril tehti tee tolmuvabaks, et miks minul ei tehtud, seepeale iseenesest mõista uuris ta minu asukohta, mispeale ta ütles, et mul pole naabrit, siis ütlesin, et kus mu kõrvalküla naaber on, seepele teatas ametnik, et minu juures on tegu riigiteega, et ma pöördugu maanteeametisse. Seda ametnik muidugi ei öelnud, et ka naaberküla tee on riigitee, ilmselt pidas ta mind purulolliks ja lootis, et ma põrkun asjaajamisest tagasi. Maanteametist öeldi, et tööde tellija on vald, olenemata tee liigist. Nii sai visalt uuesti valla poole pöörtutud. Nüüd olid nad siiski kohustatud seda küsimust arutama volikogus - seadus näeb seda ette, aga kas ja mismoodi nad seda tegid, mina ei tea. Aga otsus oli EI. Volikogu esimees põhjendas oma kirjas (pöördus kui omaküla mehe poole) töö tellimata jätmist sellega, et maja asub vaid ühel pool teed ja et puhuvad vaid läänetuuled. Lisas veel, et maja kaitseb metsatukk ja elamu on teest eemal. Seda, et metsatukk jääb majast põhja-poole, kus teed ei ole, ja et aed, milles maja on teest 40 sammu kaugusel, on vastu teed, sellest pole autoriteetne-omaküla mees siiani aru saanud; kui loll olla, siis tuleb lõpuni olla. Omaküla mehena sai teda kutsutud malet või kabet mängima - hoovis. Ta ei tulnud, ilmselt see mees ei talu kaotust. Tol korral kaardistasin tolmutõrje tööd ja vaatasin majade kaugusi teedest ja teede liikluskoormust. Silma hakkas maffiooslik tendents. Siiani satun tolmutõrjet tehtud lõikudele, kus ei ole võimalik kiiresti sõita ja kus on ainult üks majapidamine taga pool, kus päevas võibolla üks auto sõidab. Aga noh, omad joped... Omaküla mehe kirja saatnud vallavolikogu esimehe maja asub siiani ühel pool teed... tolmutõrjest pole ta loobunud. No on aines...
Tuulestress ei olegi stress, vaid vallavalitsusestress on stress. Vald tegi igatpidi oma margi täis.
Järgmisel aastal sai puhta õhu paragrahvile viidates otse maanteeametisse pöördutud. Misjärel sain end naabriga võrdselt tunda.
LAGE, LAGE, LAGE.
Ka madal võsa pakub tuulevarju. Suure tee ääres oli keset seda lagedust saja meetri pikkune kõrgete kuuskedega kitsas metsatukk, mis andis maastikule ruumilist liigendatust, aga see kadus mõni aasta tagasi. Nüüd on seal lepastik, kasvab hooga. Selline ümmargune lugu.
Eelmisel aastal oli mu lillepeenar umbrohu-puhas. Sel suvel aga olid mu mõtted (juuli lõpus, mil tavaliselt peenarde vahekäike ja suvelilli kasin) hoopis kusagil mujal. Nii ta jäi. Soe november andis ka võimalust viga osaliselt parandada. Aga on alasid, kus taimehakatisi ei taha rapsida. Nii jääbki üleliigsete aed-võõrasemade ja tüütute eemaldamine kevadesse. Osade sibullillede seemikud on veel teisel aastalgi väga õrnad, võibolla kolmandalgi; ühed sellised on kõrged linnupiimad. Ei tea, mida nad seal mullas teevad.
LAGE, LAGE.
Kui siia tulin, hoopis teisest keskkonnast, siis see lageduse mastaapsus häiris, tegi hinge haigeks. Nüüd olen Suurvormiga leppinud; aialt saab aju (koljuga kaitstud organ) raputava tuule puhul rohkem puhkepäevi kui vihma korral.
Tuulestress mõjutab ka taimi. Puud kasvavad viltu ja muld saab kuivaks föönitatud. Keskkond - väike stepp. Ühel sügisel viis tuul ära haralise kirburohu (stepitaim) maapealse osa, jäljetult; hommikul oli puhas plats, järelikult õige koht. Noorte õunapuude ümbert on tuul ära viinud võrgud; tagasi sain need paarisaja meetri kauguselt kraavist, tasus otsima minna. Olen tuulekaitseks ka puid istutanud. Ükspäev mõtlesin, et oleks pidanud vist ikkagi padriku tegema ja siis hakkama puid vähendama. Aga alguses polnud mul aimugi, et ungari sirel, kelle seemnest kasvatasin, ka kuuendal aastal põlve-pikkune on. Eelmisel aastal ta õitses, nägi välja nagu lill. Sel aastal oli pikim kasv 10 cm, mujal viskab meeter aastas. Mändi, tõelist purje, on tormiga valus vaadata, ta ongi pisut viltu. Varem oli ka kruusatee, mille tolm 60 meetrit eemal hakkas hammaste all krigisema, pidin alati mööduvate sõidukite ajal silmad ja hinge kinni panema. Mida puud ja põõsad tee-ääres pidid tegema! Teelõik oli ümbruskonna kasutatavaim kruusatee, kiiruse piiranguta. Nüüd on tee õnneks tolmuvaba.
Aga oh seda eelmise ajajärgu asjaajamist, siiani tekitab stressi, kui mõtlen vallaametnike üleolevale ülbusele = lollusele. Kui olin oma murega vallaametniku poole pöördunud, et naabril tehti tee tolmuvabaks, et miks minul ei tehtud, seepeale iseenesest mõista uuris ta minu asukohta, mispeale ta ütles, et mul pole naabrit, siis ütlesin, et kus mu kõrvalküla naaber on, seepele teatas ametnik, et minu juures on tegu riigiteega, et ma pöördugu maanteeametisse. Seda ametnik muidugi ei öelnud, et ka naaberküla tee on riigitee, ilmselt pidas ta mind purulolliks ja lootis, et ma põrkun asjaajamisest tagasi. Maanteametist öeldi, et tööde tellija on vald, olenemata tee liigist. Nii sai visalt uuesti valla poole pöörtutud. Nüüd olid nad siiski kohustatud seda küsimust arutama volikogus - seadus näeb seda ette, aga kas ja mismoodi nad seda tegid, mina ei tea. Aga otsus oli EI. Volikogu esimees põhjendas oma kirjas (pöördus kui omaküla mehe poole) töö tellimata jätmist sellega, et maja asub vaid ühel pool teed ja et puhuvad vaid läänetuuled. Lisas veel, et maja kaitseb metsatukk ja elamu on teest eemal. Seda, et metsatukk jääb majast põhja-poole, kus teed ei ole, ja et aed, milles maja on teest 40 sammu kaugusel, on vastu teed, sellest pole autoriteetne-omaküla mees siiani aru saanud; kui loll olla, siis tuleb lõpuni olla. Omaküla mehena sai teda kutsutud malet või kabet mängima - hoovis. Ta ei tulnud, ilmselt see mees ei talu kaotust. Tol korral kaardistasin tolmutõrje tööd ja vaatasin majade kaugusi teedest ja teede liikluskoormust. Silma hakkas maffiooslik tendents. Siiani satun tolmutõrjet tehtud lõikudele, kus ei ole võimalik kiiresti sõita ja kus on ainult üks majapidamine taga pool, kus päevas võibolla üks auto sõidab. Aga noh, omad joped... Omaküla mehe kirja saatnud vallavolikogu esimehe maja asub siiani ühel pool teed... tolmutõrjest pole ta loobunud. No on aines...
Tuulestress ei olegi stress, vaid vallavalitsusestress on stress. Vald tegi igatpidi oma margi täis.
Järgmisel aastal sai puhta õhu paragrahvile viidates otse maanteeametisse pöördutud. Misjärel sain end naabriga võrdselt tunda.
LAGE, LAGE, LAGE.
Ka madal võsa pakub tuulevarju. Suure tee ääres oli keset seda lagedust saja meetri pikkune kõrgete kuuskedega kitsas metsatukk, mis andis maastikule ruumilist liigendatust, aga see kadus mõni aasta tagasi. Nüüd on seal lepastik, kasvab hooga. Selline ümmargune lugu.
neljapäev, 21. november 2013
KAUNIS KODUAED
Kodu-kaunistamise propaganda on riiklikult toetatud asi - K. Pätsi ajast peale, jätkas L. Meri jne. Ka nõuka ajal tõsteti esile kauneid asulaid, näiteks: Vändra alev, Tallinna ümbruse ühismajandid ja Viljandi rajooni "Vambola" kolhoosi keskasula (Karksi) jne. Pätsi ja ka nõuka ajal oli propakandatöös IDEOLOOGIA (ilma ei saa), nüüd aga on propaganda ilma vaadeteta ja õpetusteta; tegelikult see polegi PROPAGANDA, vaid on PALAGAN.
Vaatasin viimase 17 aasta jooksul ilmunud eesti aiandus-ajakirju. (Mul on neid väga vähe, ostnud olen 3 päeva-aegset eesti ajakirja, ülejäänud on pärit prahipaikadest.)
1997nda aasta kaunimate koduaedade žürii liige arhitektuuriajaloolane Mart Kalm kirjutab, et müts maha entusiastide ees ja kahetseb, et professionaalne aiakujundus pea olematu on. Ja siis jätkab dogmadega. Näha on, et ta on aianduse huviline, vaadanud huviga aiandusraamatuid, aiakunst on ka kunstiajaloo osa. Haritud inimene peaks suhtuma DOGMADESSE (a'la roosa ja oranž ei sobi kokku) kriitiliselt, aga ei... jahub edasi. Igav.
Siis vaatasin 10 aastat nooremaid ajakirju. Valdav osa aiakirjutisi on kollektsionääride aedadest, neid kirjutab kas kollektsionäär või botaanik. Pealkirjad on: "Sada roosi", "Aed oja kaldal", "Kask viis männini", "Kivid omastkäest" jne. Ei huvita.
Vastukaaluks paar näidet noore Vabariigi ajast, aianduse ajakiri Aed, märts 1937: "Hoonete otstarbekas asetus on koduümbruse kaunistamise eelduseks", "Auhinnatud aiakavandeid".
Või siis nõuka ajast, Sotsialistlik Põllumajandus: "Tootlik koduaed", "Koduaed olgu jõukohane".
On erinevus!
AGA KUHU MÕTE (,,, ) KADUS? Nüüd ilu kaunistab, kaunis ilustab.
Võibolla kadus mõte Võhandu jõe ääres Räpina Aianduskooli õpetaja Reet Palusalu koduaia aia taha. (Lihtsalt üks võimalus.)
Minu kriitika on segatud kauni imetlemisega... . Õpetajana on Reet Palusalul kindlasti arenenud kriitikameel; tema nime googeldades leidsin temalt palju kriitilist meelt. Agronoomina on ta väga hea taimede tundja ja süsteemne aednik; hindan nõudlikke ja süsteemseid inimesi väga kõrgelt. Aga tema koduaia kujundust vaadates tekib minus kriitika teravikke.
Toetun googeldades leitud materjalidele.
*
1,5 ha suurust aia-oaasi raamivad puud. Puud on veel väiksed; aiaga peab kannatlik olema.
Aia rajaja on palju käinud Euroopa aedades ringi, erilised lemmikud on talle Inglismaa aiad. Viimastest on Palusalu eeskujuks võtnud inglise lainja istutusskeemi, mis on näha all oleval pildil.
Taimed moodustavad peenras (õpetaja kasutab mõistet "istutusala") lained. Oma aeda kasutab ta ka õppe-alana; sellega on põhjendatud taimeliikide ja -sortide rohkus.
Kas te näete Võhandu jõge? Pilt on võetud maja katuselt! Jõe koht on näha - kõrkjad. Mitte miski ei suuna pilku maastiku-elemendile - JÕELE. Kuidas küll nõnda?
All on üks näide Ühendatud kuningriigi aiast - Tintinhull Garden: siin on aed ja maja proportsioonis. See on üldine asi.
Ja kui maastik on muljetavaldav, siis seda kinni ei kaeta - sellest näidet ei lisa.
Eestlaste jõukuse kasvades on muruniidu-vahenditega talu-tarede ümbrused hakanud võtma golfimurude ilmet. (Vt. Palusalude aed.)
http://www.walnutsfarm.co.uk/ |
Tähelepanekud... tutvudes ühe Eesti aiaga.
Kui Nõukogude okupatsioon Eestis lõppes, siis said seni raudse eesriide taga olnud aednikud meid vaadata, nad nägid meie (väikseid) tsoneeritud (tarbeaed ja iluaed) koduaedu kui omapära. Nemad ei analüüsinud nii väga nõukogude toitlustus-kaubandus- ja "individualismi" süsteemi. Nüüd, kus maailma-trendide mõjul köögivilja ise-kasvatamine hakkab ilmselt moodi tulema, võiksime endi eelmisi põlvkondi esile tuua, mitte aga New-Yorgi osariiki või Suur-Britanniat.
Tean, et osa botaanikuid uurib kitsalt eripäraseid kooslusi, aga, et keegi uuriks väike-köögiviljanduse eripäraseid saavutusi, sellest pole ma kuulnud. /Trendikast katuse-aiast mõõdeti saastet./ Pean silmas igapäevast aiamaaga askeldamist. Olen näinud linna-aedades väga isepäraseid asju. Näiteks: kogu krunt on tarbeaia-süsteem; või siis on kitsaste ribadena õunapuuridade vahel vahekultuurina kõrge 'Sangaste' rukis; või siis suudetakse suurte puude varjus (hämaras) kasvatada head saaki! Nõnda on nad teinud terve elu. Huvitav ja ilus! Minu meelest on linlaste tarbe-aiandus uurimist väärt. Muidugi, palju tarkust on läinud ja läheb inimestega looja...
Õnneks avastatakse JÄLLE midagi uut!
pühapäev, 17. november 2013
EILE OLI MIDAGI VAJA - TÄNA JUBA ON
Istusin eile telekaga vastakuti ja tahtsin midagi kõhtu pista. Lemmiksaiast, "Säästu" saiast oli villand, suhkruga kaetud rosinaid palju sa ikka sööd, või musta leiba, või kartulit, või rohelise pipraga valgehallitusjuustu, või võid, pastat ka ei taha, või porgandeid eri värvi ja liha maitseb nagu liha, aga siis koitis!
Vaibumine saabus Maa peale. Soolatud seeni ikka leotatakse.
Vaibumine saabus Maa peale. Soolatud seeni ikka leotatakse.
reede, 15. november 2013
NII SEE PÄEV LÄKS
Ballerina, Ballerina, Ballerina. Puukooli tööpäeva lõpetades käisin alati sinka-vonka läbi taimede; vahest oli mõni taim ümberkukkunud või kastmisvesi potist mööda läinud või lehetäid kohale lennanud või praktikandid töökindad vedelema jätnud... põhjust oli. Aga alati kui madalamale laskunud valgus püsilillede poolt punast näitas, siis pilk ka sinna läks. Punase juures oli silt, mis kaugele näha - "Ballerina". Nii ma seda punast ala alati silmasin. Päris lähedale ma ei läinud, sest muretsesin rohkem puude ja põõsaste pärast. "Ballerina" sobis sinna, selles kohas oli hoogu ja pööret.
Aga kui tuli aeg puukooliga hüvasti jätta, siis Taimekasvataja arvas, et ma valigu ja kinkigu lahkumise puhul endale ise taim: "Võta kohe mitu!" Oli õhtu... . Üheks taimeks valisin PUNASE. Kummardudes lugesin ka sildi teist poolt - Heuchera 'Peach Flambe' - virsik ja rummiga põlema pandud, selline dessert, olin veidi pettunud. "Ballerina" oli varem kurereha juures kasutuses. Tulp 'Ballerina' on üks minu lemmikuid.
Aga kui tuli aeg puukooliga hüvasti jätta, siis Taimekasvataja arvas, et ma valigu ja kinkigu lahkumise puhul endale ise taim: "Võta kohe mitu!" Oli õhtu... . Üheks taimeks valisin PUNASE. Kummardudes lugesin ka sildi teist poolt - Heuchera 'Peach Flambe' - virsik ja rummiga põlema pandud, selline dessert, olin veidi pettunud. "Ballerina" oli varem kurereha juures kasutuses. Tulp 'Ballerina' on üks minu lemmikuid.
laupäev, 9. november 2013
TÄNNASSILMA JA KÄREVERE PICEA ABIES JA TEISED
Seekordse teekonna pühendan perekond K.-le, kes parasjagu ilmselt istub pealinna lähedases korteris ploomipunasel diivanil ja vaatab oma suurt telekat. Arvan, et nad oleks parema meelega värskes õhus viibinud. Või mis?
Kõrvalolev lageraie-lank muudab soostuma kippuva maa veel märjemaks, kuusele seisev vesi ei meeldi.
Kuusiku-alune.
Triiki vett täis soo-kraavid on väga võluvad; kõrkjad, veeõõtsikud, kohati hundinuia. Suurejooneline metsa-majandamine on loonud sihiteed (teetammid) ja nurksed veesooned. Ühtpidi on nõnda peatatud kõrgsoode (rabade) pealetung, aga teistpidi on varasem maastiku-omane vee valgumine hävitatud. Sellistes kohtades mõtlen, et olen pargis. Ongi park.
Käreveres - metsast tulles on esimene koht Leemeti. Kahjuks olen väga väheste külade ajalooga tuttav. Leemeti oli metsavahi koht, kordon.
Kunagi võis siin kraavitatud lappidel kasvada isegi rukis, heina sai siit kindlasti; nüüd on siia mets tekkimas, kuused.
Aed-õunapuud, Malus domestica on võõrliik.
Kärevere mõisa koht.
Kärevere mõis müüdi panga poolt asundustaludeks. Vundamendini põlenud peahoone keldritele ehitati uus, väiksem elamu.
Alla panin lingi Kärevere mõisa viimasest mõisnikust (eesti soost mees) ja tema suguseltsist. Vahvas keeles kirjutatud!
http://www.aai.ee/~tarmo/txt/Sugu3.html
Õhtu-valguse veranda. Keldrid on head õunte hoidmiseks.
Juugendi-aja lõpul ehitatud krohvitud risaliidiga barokkse frontooniga hoone peegeldab valgust üle põllu, et mitte jätkata kuivade (kivist/puidust) ehituslike detailikirjeldustega... hoone on tulekahjus kahjustunud.
Jaam oli kaupade liikumise vahepunkt; teenindas kõiki ümbrekaudseid talusi. Maa-majandusega tegelevaid peresid oli ümbruskond täis. Töötas kohalik meierei - hoonet näeb praegugi. Turbatöötlemine andis teenistust ja mets jne. Nüüd on põllumaad rohkem aga talupidajaid pole vist enam ühtegi. Üks peab lemmikloomi. Maad harib osaühing, seda õnneks ka kolhoosiajal olnud peremeheliku (heas mõttes) suhtumisega maasse. Suhtumine inimestesse võiks aga muutuda (see viimane on üks teine jutt).
Tellimine:
Postitused (Atom)