reede, 28. oktoober 2022

Hiline pealelõuna Tartus

Tähtverest Emajõe äärde.

Emajõgi.

Kesklinn.

Ülejõe.

Raadi. Sõbra aias kasvab suhkruvahtra-lehtedega harilik vaher, suur puu.


kolmapäev, 19. oktoober 2022

See sügis ja õunajuttu

Täna jalutasin aias, nagu ikka. Paidetalid on lehetud. Vaatasin jaheda põhjatuulega sinist taevast läbi raagus võra, talvine, kevadine, sügis. Olen sel sügisel vähe pilte teinud, kuigi värvi, päikest ja sumedust ja väikest tasast vihma on olnud.

5. oktoobri õhtu eel käisin põldudel jalutamas; testisin oma uut tuule- ja vihmajopet. Töötas. See vaade näis eemalt köögiaknast vaadatuna kõige kirjum, lähedalt vähem.
-

Rebase õuna- ja kartulitalust toodud 'Liberty' pakkus õuna maitset mida olen otsinud - 'Elstar' + metsik noot. Metsikud noodid on väga võluvad, pärinevad pärisõunapuudelt.

Sel aastal viljus esimest korda 'Belorusskoje sladkoje', neli suurt vilja. Täna sõin viimase, et võrrelda ühe teise magusaga.
-

Päikest.

Sumedust.

Täna võtsin puust suveõunu. Minu aia keeles 'Kondaja pirnõunu'. Huvitav leid; õunu on puust võtta augusti keskpaigast oktoobri keskpaigani, kaks kuud. Leid on väga saagikas.

Täielikud suhkrupommid kosutasid kange kohvi vahel ennelõunal. Lühikese unega ööle, tegelikult jahmerdavate unenägudega hommikuunele järgnes magusate õunte isu.


laupäev, 1. oktoober 2022

Taldrikul on 'Antonovkad' (mis söömiseks liiga hapud) 'Serinkad', 'Narodnoje' ja vaarikõuna moodi õun, mis nädal seistes muutub magus-hapust hapukasmagusaks.

Septembri lõpp tõi palju külapeal olemist. Külas muutun närviliseks... aga Tartu üks viimaseid hommikuid kustutas esimeste päevade tunde/mõtte, et kõik oleks nagu nähtud, eks huvi tule(b) kasvatada. Sel hommikul käisin paaris aias; ühes neist olin veerand sajandit tagasi elanud; vanad õunapuud on vist kõik alles, aga majade peale ühine krunt on jagatud ja kõrge aia vahele saanud - üht puud tahtsingi peaasjalikult vaadata... olen temalt pookeoksad võtnud ja temale pääseb endiselt ligi, on laiuvamaks kasvanud, oli kunagi kõrge tüvega kiitsakas puu, parima saagi potsatas kuuri katusele... enam seda hoovi häbiplekist lääbakil puukuuri pole - puu alla on kujundatud olengukoht. Ja teist aeda olen ikka ja jälle külastanud, ja igal aastaajal... kaua ta veel nõnda on - 'Joonik aniis', 'Okerö', 'Antonovka', 'Tartu roosõun', 'Liivi sibulõun' (mitu puud) ja 'Pärnu tuviõun' ja võibolla veel keegi, sealt on pärit fotol olevad 'Antonovkad' - eriliselt mühklikud.

Eelmisest postitusest sai lugeda, et tõin Järvamaalt 16 sorti õunu degusteerida. Tänaseks pole neist kolme proovinud, sest tahavad järelküpsemist, tegelikult vajavad kolm veel järelküpsemist. Ükski 13 proovitust ei ületa ega lisa rikkust kujunenud aeda. Isegi väikestviisi hea meel on, et piisab juba olemasolevast valikust, siiski, kolm on veel proovimata. Varsti toon pisimuudatustega "Õun ja õun" postituse värskemaks.