Taldrikul on 'Antonovkad' (mis söömiseks liiga hapud) 'Serinkad', 'Narodnoje' ja vaarikõuna moodi õun, mis nädal seistes muutub magus-hapust hapukasmagusaks.
Septembri lõpp tõi palju külapeal olemist. Külas muutun närviliseks... aga Tartu üks viimaseid hommikuid kustutas esimeste päevade tunde/mõtte, et kõik oleks nagu nähtud, eks huvi tule(b) kasvatada. Sel hommikul käisin paaris aias; ühes neist olin veerand sajandit tagasi elanud; vanad õunapuud on vist kõik alles, aga majade peale ühine krunt on jagatud ja kõrge aia vahele saanud - üht puud tahtsingi peaasjalikult vaadata... olen temalt pookeoksad võtnud ja temale pääseb endiselt ligi, on laiuvamaks kasvanud, oli kunagi kõrge tüvega kiitsakas puu, parima saagi potsatas kuuri katusele... enam seda hoovi häbiplekist lääbakil puukuuri pole - puu alla on kujundatud olengukoht. Ja teist aeda olen ikka ja jälle külastanud, ja igal aastaajal... kaua ta veel nõnda on - 'Joonik aniis', 'Okerö', 'Antonovka', 'Tartu roosõun', 'Liivi sibulõun' (mitu puud) ja 'Pärnu tuviõun' ja võibolla veel keegi, sealt on pärit fotol olevad 'Antonovkad' - eriliselt mühklikud.
Eelmisest postitusest sai lugeda, et tõin Järvamaalt 16 sorti õunu degusteerida. Tänaseks pole neist kolme proovinud, sest tahavad järelküpsemist, tegelikult vajavad kolm veel järelküpsemist. Ükski 13 proovitust ei ületa ega lisa rikkust kujunenud aeda. Isegi väikestviisi hea meel on, et piisab juba olemasolevast valikust, siiski, kolm on veel proovimata. Varsti toon pisimuudatustega "Õun ja õun" postituse värskemaks.
Küll on kahju, et me pole rohkem Kuistes kohtunud. Oleksin tahtnud sinu käest paari vana õunapuu kohta pärida. Ehk sa mäletad neid. Jah, mitu oleme ise maha võtnud, enamus on läbinisti metsikud, mõne võtsid võõrad, aga on üks õunapuu, üleval mäe peal, mille sorti tahaks tuvastada.
VastaKustutaKas üleval mäe peal on suure männi all, mõtlesin, et kuidas me seda muhku kutsusime. Seal oli madal keldriauk, väike ristkülik, säilinud oli poolikuks kõdunenud laudkatus, mis laudaust meenutas, auku oli prügi veetud, augus ja augu ümber oli turbane kohev muld. Ilmselt polnud auk kelder, oli kartuliauk, mis talveks turbaga kaeti. Võibolla nimetasime kohta, nimi tal kindlasti oli, keldrimäeks, ja männi all. Männi all kasvas õunapuu mida mööda sai männi otsa ronida. Õunapuu oli (on) seemik, vähe kandis, õun oli maitselt magus, kuiv, aga väga omapärase vürtsiga, meenutas päris aniisi, õun valmis suve lõpul. Aga keset aeda, see kellelt sai mahla, on 'Joonik aniis', on vist kahe haruga. Minu mälestuses on aiast palju puid ja õunapuid, metsikus oli lahe.
Kustuta