Pühapäev, 30. august 2015

VANASTI

Mind viidi täna ühe ammu surnud sordiaretaja aeda. Ammu surnud sordiaretaja jõudis palju, tema silmaring oli nii lai, et ei taha kuidagi minu pähe ära mahtuda. Tänapäeva teadlased(sordiaretajad) tegelevad terve elu ainult ühe kultuuriga, nt. nisuga: ehitavad kõrre ümber maja ja panevad lambi põlema ja istuvad valge kittel seljas kõrval. Sordiaretusjaama juht määrab töötajat otsides tema ülesande. Nõnda on arengud piiratud. Põllumajandus-teadustes ei ole enam karismaatilist vabahärralikkust. Kahju. Olid ikka vanasti mehed!


Õhtul oma aias:






Teisipäev, 25. august 2015

Laupäev, 22. august 2015

PEETRI KIHELKOND

Tegin rattatiiru Peetri kihelkonna maile.

Teel sinna ei pääse ma vahete-vahel adrenaliini-löögist; adrenaliini ma ei vaja, aga kui pakutakse, siis jutustan ka teile.
Kaks suurt koera kappavad tee peale ja hakkavad vihaselt haukuma ja jooksevad ninad rattas kaasa. Minul pole rauast pükse jalas... , seetõttu nende hingeõhk paneb mu suviselt paljal säärel karvad kõikuma. Mida teha? Kaks koera: üks ühel, teine teisel pool. Rattalt pole mõtet maha tulla, tuleb loota ainult tasakesi väntamisele ja heale rattajooksule.
Peremees kutsus koerad ära. Aga kas on vaja sellist elamust pakkuda keset laia külateed? Tean neid inimesi(loe raiskasi)... ilmselt nad ise ei viitsi teeäärde mölisema tulla, selleks siis need tõukoerad.
Oleks mul püstol, laseksnin need koerad (loe koerad) kohe maha, tõsiselt. (Miks peaks mind huvitama, kas nad hammustavad.) Kellelt abi saan?... siiski hõikasin koerte peremehele hingepõhjast (tuli hinge põhjast ooperilaulja vali hääl), et kui veel midagi sellist juhtub, lasen asjaga tegeleda politseil. Üks naabrinaine sealt kõrvalt oli minu valjust häälest häiritud, kutsus kohe oma krantsi enda juurde; võibolla krants ehmus hoopis minu häälest ja jooksis ise perenaise küljealla peitu. Igatahes mind saatis sealt kohkund pilk, nagu oleksin hull inimene. Tõukoerte omaniku nägu ma ei näinud. Aga milline sellise inimese nägu ikka on.
-

Ilm oli augusileitse... 

Lutsern sumises ja lehkas mesiselt.

Teed tolmavad, ja põllud. Õhk on sudune. Selliseid 11-15 km läbimõõduga põldude massiive on Eestis rohkemgi, aga siin, Silmsi tagant Koigi taha alal on põllud eriti nähtavad. 

Seal taga on kuuskedest kõrge hekk poolitamas põldude ovaali. Huvitav oleks näha teaduslikku joonist selle heki tööst mulla-tormide tõkestamisel. Enne-vanasti olid põllud lapilisemad ja muld püsis maas.

Väike-Kareda mõisa maastik.
Tegin lihtsustatult tehte: 130 ruutkilomeetrise ringi sisse mahtus 10 mõisa, seega siin põldude piirkonnas oli mõisa keskmine suurus 1300 hektarit.

Väike-Kareda mõisa park looduskaitse all oleva euroopa lehisega (pildil kõige kõrgem puu).

Suhteliselt väheldase peahoonega tegeleb loodus.

Peale 1919. aasta võõrandamist kuni 1970. aastateni tegutses hoones kool. 1868. aastal ehitatud majal on suur veranda.

Veranda ehituslikku külge on huvitav vaadata. See keerukus on lihtne ja ökonoomne.
Sattusin lugema kahjutundest, mida Järvamaa suurima veranda lagunemine tekitab.
Minus küll kahjutunnet pole; ega see maja šedööver olnud; pea-aegu kõik samal ajastul ehitatud talupoegade majad olid kaunite (kaunimate) proportsioonidega - kui vähe on neid alles hoitud... ei jaksa kahju tunda.

Verandaosa on vöötatud ehis-karniisiga.

Augustipäikses kiiskavaid kõrvalhooneid on säilinud palju. Hoonete ansambel on hästi jälgitav:








Köisi maastikud:



Huvitava nüansi-rikka maitsega õun. Sorti ma ei tea. Maitses on pirni ja renetti ja päris palju hapet. Pikk viljavars hajutas ühe sordi-kahtluse.

Müüsleri maastik.

Vaade Peetri kirikule. Kõrge torn lisati maastikku 1868. aastal 14. sajandi alguses ehitatud hoonet täiendades, niisiis samal ajal kui ehitati Väike-Kareda mõisa peahoonet.

Peetri:





Teel Peetrist Sargverre hakkas silma üks roosade õitega taluaed: lihtne on ilus; elumaja keskteljele jääb kilekasvuhoone, millest ühel pool on lillepeenrad ja teisel pool köögivili; kõike tasakaalustab pikk kartulipõld natuke maad üle rohumaa. 

Eesti arhitektuuri leksikonis on kirjas: Sargvere mõis. Terviklikult säilinud esindusliku härastemaja ja pargiga mõisaansambel. Jah, ka duett on ansambel.

Varaklassitsistlik peahoone valmis 1762. Jalgtee kivid on teisest ooperist - tööstuslinnaku kivisillutis kohtub barokk-trepiga.

Pildi keskel taamal on Eesti jämedaim saar (halli tüvega). Siinses pargisektoris on kujundamisel kasutatud fantaasiat. See pargiosa lõikab pargi pooleks. Ajalooliselt mõisakaartilt on näha, et kogu park on ristuvate teedega ruutudeks jaotatud - peahoone lähedased ruudud on märgitud hoolitsetumatena ja kaugemad ruudud on metsikud. Lihtne suurejooneline struktuur mõjub maastikul terviklikult ja iga ristmik pakkus uusi vaateid; praegune kujundus on katkendlik, kolme ossa jaotatud, park on sidumata.
Kogu parki hõlmavat teede ruudustikku ei oleks oluliselt kulukam hooldada kui praegust lillede ja pöetud hekkidega regulaarplatsiga parki.

See regulaarne aiaosa on pidetu, mõjub kui rebend mantliseljal.



Siin jälgivad pargiteed kunagisi teid. Rohkemat polekski vaja.

Kes teab millal istutatud hariliku ebajasmiini täisnurk peahoone-lähedases kujundis.
-

Vaatasin ka Prandi küla ja allikad üle.




-

Teine kihelkond.


Reede, 21. august 2015

ÕHTU TAGA-AIAS




Peotäis kuivanud seeni tõin. Augustis tekib rammestus, jalutuskäik metsas või pikk ratatiir aitavad värskust tuua.