Reede, 30. märts 2018

Natuke õunapuude lõikamisest

Kevad on kaval.

Lehitsesin kirjandust viljapuude lõikamisest. 400 lehekülge saaks kokku panna ja enam. Aga kui koduaeda istutada 5-12 õunapuud, kellede iga võiks olla 100 aasta alla, või siis nõrgakasvulisel vegetatiiv-alusel 25 aastani, sel puhul saaks lihtsama raamatu. Ja raamatul võiks olla mitu omanäolist autorit, asja fookust on võimatu kaotada.

Aga mina peatun vaid mõnel tähelepanekul, mis praktikaga kätte tulnud. Kõigepealt tuleb puud tunda...
On sorte, kes ei allu sellele pildile, neile leitakse oma laad. Ka standardsordid on erineva kasvulaadiga, kuigi sordiks katsutakse valida hea võra moodustaja. Tuntud sortidest on kehvemad võra moodustajad 'Valge klaarõun', 'Krameri tuviõun', 'Sidrunkollane taliõun' (kehvad hargnejad) ja 'Liivi sibulõun' (liialt tihenev). Kehvi hargnejaid tuleb noores eas tugevamalt kärpida; tihenevaid sorte harvendada. Puu kujundamise põhiülesanne on tagada puule pikk iga, saagi hea kvaliteet ja võra optimaalne suurus.

Natuke siis mõnest minu tähelepanekust...
Kas katta lõikekohti kaitsevahenditega? Siin pildil pealmise roikana on sel kevadel eemaldatud 57 aastase 'Liivi sibulõuna' latv (alumised pakud on 'Tellissaar'). Puu sai tugevasti kannatada 2010. aasta augustitormis; eemaldasin siis ainult rebenenud võraharud; töö jäi karvane ja viimistlemata, aga latv kasvas sellegipoolest normaalselt edasi. Tänavu eemaldasin ladva võra hõrendamise eesmärgil. Siiski arvan, et haavu õlivärviga kattes oleks puu tervem, sest aastaid ilmastiku käes olnud haavad mädanevad nagu puit ilmastiku käes ikka.  

Osa sorte on loomupäraselt rahuldava kasvuga, siin olen vanat (57 a.) puud ainult hõrendanud, mis mõjub puule ka veidi noorendavalt. Kehval agrofoonil (minu aias on liiga kerge liivane maa) ei ole mõtet vanadel puudel pidurduslõikust teha, las nad olla loomulikkuse lähedaselt. Suur puu on ilus. Puu on katmata lõikehaavadega, lõikasin eelmisel aastal, mõni aasta on nüüd muretu. Tegelikult on ta aias ainult ilu pärast; 'Tšernoguse' viljad on kehva maitsega ja säilitamisel närtsivad ruttu, saagikus keskpärane, aga selle vana vene sordi puu on parastiheda kasvuga ja pikaealine, minu aias kõige tervema tüvega. Plaan on ta tulevikus eemaldada, siis kui vana õunaaia pargiosa on kasvanud kõrgemaks. Las õitseb veel, kuni vaate fookus muutub.

Õlivärviga kaetud lõikekoht jääb tervemaks. Katmata lõikehaavadele tekib mahlajooksu järel teatud seenetus, eriti kui tuul ja päike teda ei kuivata; värviga kaetud haav jääb puhtamaks. Õlivärviga olen katnud endale armsamate puude haavu. Ma ei ole täheldanud, et õlivärv takistaks haava kinni kasvamist.

Siin tegutsesin jutu järgi, et vesivõsu aitab haava kinni kasvatada. Aga see on osutunud nokk kinni, saba lahti olukorraks, sest asemele on tekkinud endiselt mittevajalik oks ja selle väljalõikamisega tekitan veel halvema haava. Siin puul kasutasin seda oksa ümberpookimiseks. Muidu ma enam selliseid vesivõsusi ei jäta, eemaldan need kohe tekkimise järel.

Tema on 29 aastane puu. Hakkasin teda kujundama osade põhiokste välja lõikamise teel umbes 15 aastat tagasi, siis oli puu põõsaspuu sarnane, kaks põhioksa kasvasid maapinna lähedalt, ühe eemaldasin ja vahelt veel kaks-kolm. Nüüd on puu hõrendatud rindeta võra tüübiga. On 4 põhioksa. Alumised kaks põhioksa on kolme-korruselised, kolmas põhioks kahe korrusega ja neljas põhioks ühe korrusega, latv on suunatud kõrvale. Alumisi korruseid ma igal aasatal ei lõika, ülemisi küll. Tänu puu vähendatult loomuomase kuju hoidmisele tekib võras vesivõsusi napilt, need mis tekivad, lõikan suvel välja, rohtseid olen nii sama pöidlaga ära tõuganud. Puu praegune kõrgus on 3 meetri kanti.
Kasutan puud "Sordivaramu" puuna... hetkel on põhisordile lisaks 12 sorti. Üldse on mu aias seitse "Sordivaramu" puud, miinimumil 3 sorti puus.

Nende mõne tähelepanekuga lõpetan sel korral.


Esmaspäev, 26. märts 2018

Tasakesi

Märtsikelluke.

Lumikelluke.


Neljapäev, 15. märts 2018

Puhtisiklik

 A-l on üks plekk-karp, kus hoiab seemnepakikesi. Ta oli täitsa häiritud, et tahtsin tema karbikeses sobrada. Mis ma siis teada sain? Lilled olid temast kõrgemad ja läbiv sõna oli "organic" ja siis idamaiste taimede huvi. Niisiis psühhoanalüüs joonistas väikse loodussõbrast seikleja. Piltidel on minu kraam.

Kurgi ja kaalika seemet on vaja, teised on olemas.
Aastast-aastasse olen kasvatanud kurki 'Amour F1'. Huvitav, blogides kolades ei ole teda äramärgituna kohanud, ikka on kõiksugu teised õed. 'Amour F1' kuulub väga varajaste sortide hulka, olles esimestest paar päeva hilisem. Vili on väga ühtlase kujuga, üleküpsemine võtab aega, koor on vähe-karvane, kurke on lihtne puhtaks pesta; tarvitan neid igat moodi. Saak on ühtlane ja hea, miks siis muidu teda kasvatan. Ja muuseas, ma ei kasta põllul kurki üldse.
Marineeritud 'Amour F1'
Kaalika sordiks tahan 'Kohalik Sinine'. Maitseb ja säilib.

Ülemiselt värviliselt pildilt paistavad: redis 'French Breakfast 3'(temal olen peatunud pikalt ja asendajat ei näe), porgand 'Chantenay Red Cored 2'(olen seda koonusjat sorti kasvatanud kolm aastat, säilib hästi ja maitsb väga häst), valge peakapsas 'Express'(varajane, terava tipuga, ühtlase kvaliteediga saak)ja üks pastinaagi seemnepakike.


Teisipäev, 13. märts 2018

Kes otsib, see leiab

Pühapäeval oli plussis ja veidikene päikestki, lõikasin kolme õunapuud. Mulle meeldivad tugevakasvulised seemikalusel puud, pikaealisus on plussiks. Seemikute juured lähevad sügavamale maa sisse, saades nii vett ja toitaineid paremini kätte, see on oluline just rohus kasvades, sest rohttaimed kasutavad samuti vett. Asta Kask soovitas seemikalustel õunapuid kasvatada paepealsetes õhukese moreeniga kohtades - seemiku juured tungivad ka paepragudesse, tehes puud põuakindlamaks. Nii palju kui mina seemikalustega katsetanud olen, siis parima juurekavaga istikud on andnud 'Talvenauding' ja '600-grammine Antonovka'. Tavaline 'Antonovka', keda kirjandus soovitab, on andnud kehvema juurekavaga taimi, kes põevad ümberistutamist pikemalt. Olen katsetanud 'Antonovka' puhul ka idulehefaasis juure otsa kärpimist; tulemus on olnud küsitav, eriti võimalusel, kui 'Talvenaudingult' saab vähema vaevaga ikkagi parema juurekavaga istikud.
Viljapuuvõrade teadlikum kujundamine algas mul teismeeas aianduskoolis Jaan Kivistiku käe all õppides, kust lahkudes hakkasin omal käel katsetama ja kui külastasin paarkümmend aastat hiljem Asta Kase aeda, tõdesin, et kasutan temaga samasugust tehnikat. Puud on madala tüvega, edasi läheb võra olenevalt sordi iseloomust kas kombineeritud, rindelises või rindeta laadis. Eelistan noorel puul pisut tihedamat võra... u. seitmendal aastal hakkan hõrendama rindeta [või hõrendatud kombineeritud] võraks. Ideaalne puu on juhtoksale allutatud võraga; rindeta tüübil 4 põhioksa ja lõpuks kõrvale suunatud latv.
Aastaseid kasve kärbin vanemal puul vaid erandkorras, siis kui tahan oksale madalalt hargnevat haru moodustada. [Mittevajalikud võsud olen enamasti juba suvel välja lõiganud ja ka igaksjuhuks jäetud mittevajalikud võsud lõikan ikkagi päris välja.] Kärbitud võsu kasvatab tavaliselt 3-4 haru, jaanipäeva paiku lõikan oksa kahe alumise haru pealt lühemaks, sellest saavad alles jäänud kaks haru suurema kasvuhoo, nii saab uusi hargnevaid viljaoksi; seda viimast lõiget võib ka järgmisel kevadel teha, aga sama aasta suvel tehes saab ilusama tulemuse.



Siia alla panin pildi Asta Kase kujundatud õunapuust, pilt netist; ka see puu on mitmesordiline; teised puud on tema aias väiksema arvu põhiokstega, siin 6(?) tk:
http://aiandus.ee/loe.php?id=2914

Laupäev, 3. märts 2018

Jääpurikas on ikka purakas, kuigi pildilt paistab nolk - 136 cm pikk.

Kätte sattus väike kimp valget krõbisevat paberit, keerasin ja sidusin temperatuurimuutuste ühtlustamiseks ümber noorte tüvede. Mine tea kaua veel lund on. Veidi rahulikum olla.

Suuremad tüved on juba detsembrist valgendatud.