teisipäev, 27. september 2016

SÜGIS MUUDKUI TULEB

Mitmesordiline viljapuu. Kunagi umbes veerand sajandit tagasi otsustasime aeda istutada kaks uut õunapuud, et istutame uuemaid sorte, sest vanaisast jäänud aias oli küll (väga)palju õunapuid, aga sordid vanemad ja paljud keskpärase maitsega. Näiteks (hea maitsega) 'Sibulõuna' puid oli 8 tk. ja 'Antonovkaid' 5 tk. jne. Vanaisal oli alati soov pidada õunaaeda ja mesilasi. Tema viimases aias kasvas 55 õunapuud ja mesilasperesi oli peale kahtekümmet. Nii ta toimetas kokkuostudega ja mõnikord käis ka ise turul müümas. Näiteks, kui külastas tütart Tartus, siis läks linna kahe suure kohvriga ja istus päeva esimese poole, kui tütar koolis oli, turul. Nii ta lõhnas mee ja õunte järgi. Vahepeal arvasin, et vanaisa oli vana aja inimene, et ta tegutsemine jäigi enne II maailmasõja aja malli. Aga nüüd arvan, et ta toimetas täitsa õigesti; oma äranägemise järgi; ehitas elu jooksul mitu maja, rajas kaks aeda ja vaatas, et kõigil tütardel oleks katus pea kohal. Ta lihtsalt ei liigutanud igat sitta: näiteks jäid tema elust 9 tööaastat siberi kaevandustes ja avarustel kingituseks Nõukogude Liidule, sest ta ei palunud ennast "rehabiliteerida", et saada õigel ajal pensionile. Nii ta jäigi poliitilise paragrahvga "kurjategijaks" ja toimik lõpetamata. Tänapäeval, represseeritute raamatus seisab tema nime taga märkus: saatus teadmata. Ja nii ongi ilmselt kõige parem elada.
Läksin jutuga uitama. Üks uutest sortidest sai 'Talvenauding' ja teist ma ei nimeta, olen tema ammu likvideerinud. 'Talvenaudingu' loomupärane madal võra on väga hea omadus... aga tema viljad on minu jaoks igava maitsega; tihti ei viitsigi suuremat vilja lõpuni süüa. Ja tema säilitamine sahvris ei õnnestu kunagi hästi; viljad riknevad märkamatult seest poolt. Nii ma temast eriti lugu ei pea, kui et põhiliselt võra kujundamise rõõm. Aga üks suur hea omadus 'Talvenaudingul' on - kasutan teda oma "Sordivaramu" puuna - olen tema võrasse pookinud palju sorte.
Kui suvel viletsamate õunte eemaldamisega saaki normida, siis saab ühtlaselt suurte viljadega saagi. Saagi normimise eesmärgiks on ka okste saagiraskuse all murdumise vältimine. Tööd teen suve teise poole vältel; õunapuu viljad kasvavad küpsemiseni, nii annab ka augusti viimastel päevadel tehtud normimine veidi efekti.

Varajased üheaastased suvelilled teevad renessanssi.

Tänagi noppisin paraja peotäie rukolat.



Suvedaaliatel on veel lugusi varuks.



Pruudisõled.





3 kommentaari:

  1. Eks see tuleb jah, ei tulemata jää :D Ilus ja maitsev aeg.

    VastaKustuta
  2. Sügis tuleb päris jõudsal sammul, aga suvelilled ei tea sest veel midagi.
    Mina olen õunte suhtes väga valiv ja need vanad sordid on kordades paremad kui uued sama nimetusega. Kas on vahe alustes või milleski muus, ma ei tea, sest viljapuudega meil suurt sidet pole, oli vaid 33 ploomisorti, mõned pirnid, kirsid ja veidi ka õunapuid. Kõige paremini oskangi võrrelda ja hinnata ploome.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Rahvas räägib jah, et vanal kuldrenetil on maitse parem kui noorel. Rahval on ikka õigus. Aga millest see tuleb, ei tea. Õunte maitse oleneb palju kasvukohast (päike, viljakas muld). Olen tihti märganud, et linnades kasvavad õunapuud on kultuursemate omadustega ja kirjandus ka toetab seda: linnades on temperatuur paar kraadi kõrgem ja CO2 (saastet) õhus rohkem, mis mõjub kasvuhoone-efektina.
      Ja iseseisvalt olen tähele pannud, et õunad valmivad tuulevaikses aias paremini, kuigi seal võib olla poolvari või isegi suur vari. Temperatuuri-erinevust sellises aias suurt ei ole, sest poolvarjus on kah pisut jahedam. Aga ilmselt mõjutab õunapuud tuulestress; tuulises aias on ka muld palju kuivem - tuul kuivatab. Eks see ole suur teema.
      Aga veel üks suur teema oleks meie puuviljakultuur, mis siiani mõjutatud nõuka-aja standardiseerimisest. Seetõttu kujunes kogu eesti puuviljanduse areng ühte kohta: Polli. Minu meelest on see mõjutanud puuviljanduse arenemist ühekülgseks. Samas hindan nende(Polli) tööd väga kõrgelt; teadus ongi kulukas ja aeganõudev tegevus, aga samas, vabamas õhkkonnas, kui oleksid olnud era-ettevõtted ja aastanäitused-konkursid, arenenuks aiandus mitmekülgsemalt. Loodan, et Eestimaale tuleb ükskord üksteist toetav entusiastlik laiapõhjaline puuviljakultuur. PS: mismoodi on arenenud era-algatuslikult viinamarjade kasvatamine-katsetamine...

      Kustuta