MINU SEPTEMBRIÕUNAD
'Paide taliõun' käitub nagu sügisõun; minu lemmik. Palju maitset, magus-hapu.
'Serinka'. Vana-aja maitse (tegelikult on enamik minu aia sorte vanad); hea magus-hapu, spetsiifilise happega, samas ka portsu suhkrutega. Paljudele pole 'Serinka' esmamaitsmisel meeldinud, sest hape on isikupärane. Mulle aga ta viljad väga maitsevad; kui neid rahulikult maha istudes süüa, siis saab aimu maitserikkusest, maitse viib rännakule ja veel kuhu soovid... kas pole tore! Viljaliha on roheka tooniga ja pehme, konsistentsilt isegi kreemjas. Ja jällegi need paljud... paljud peavad ka tema terrakota-karva välimust mitte-isuäratavaks; samas nad naudivad kalli raha eest hallitusjuustu ja austreid, millede-kellede välimus pole teps mitte parem. 'Serinka' hea omadus on, et septembri alguspoolel nopitud õunad küpsevad hästi järgi, maitse ei kannata; õunad säilivad keldris detsembrini. Üks puudus tal siiski on... ja see on väga hiline viljakande algus (10 aastat). Elagu 'Serinka'!
'Liivi kuldrenett'. Praegu, siin kirjutades söön. Poogitud ühe puu kõrvale suunatud ladvaks, sellest minu jaoks piisab, sest üleküpsena kaotab maitse.
Peale nende on minu aias veelgi seprembriõuna sorte ja seemikuid, aga siin tõin ära lemmikud. Olen karm aednik.
Meie lähedal on üks mahajäetud talu, kus kasvab hulk vanu õunapuid, kelle sorte me määrata ei oska. Sealt oleks arukas võtta pookeoksi, sest osa puid, mis praegu veel kannavad, on pikali, osa pooleks, aga õunu on nad kõik täis. Mina viljapuude vastu erilist huvi ei tunne, ka aluseid pole, seepärast ise seda tööd ette ei võta
VastaKustutaEks ta kahju ole, kui vanad õunapuud kaovad, on nad ju osa kultuurist, aga ellu tuleb suhtuda mõõdukalt.
KustutaOlen näinud mitmeid aedu Tartus (sama juhtub ka mujal), kus vana aed tehakse täiesti lagedaks, asemele külvatakse muru ja istutatakse "viguritega" elupuud; kogu ajalugu kaob; võrkiik riputatakse metalljalgadele. Sellisel puhul mu hing saab kriipida, hämmeldun, aga kui vanad taluaiad ise vaikselt hääbuvad, võtan kadumist väga rahulikult.