Pildikesi külaelust – kuidas Kalmu Elmut hullumajja sattus

Jutustan teile ühe ammuse tõsiloo saare külaelust, otsustasin tegelaste nimed samaks jätta, ikkagi tõsilugu. Jutustan kõigist tegelastest natuke ja ka pisut neist, kes pole selle looga üldse seotud.

Kalmu Elmut oli lihtne mees, elas koos õega sarapike vahele peitunud majas, vanust võis tal tookord 50 ümber olla. Ta käis koos õega lihtsamaid töid tegemas, suurem otsustaja peres oli vist õde. Mõlemad olid väiksemat kasvu ja sitke kehaga, tööl käisid veskis jahukotte tõstmas. Jah, tööpäeviti olid nad jahused. Õe Elli mehine töö oli omamoodi aukartustäratav. Mõlemad olid sügavalt usklikud; ükski laupäev ei möödunud kirikus käimata. Meil, kõrvalises kandis pühapäeviti liinibuss ei käinud, ei käi seal siiani, nii oli kirikupäev laupäev; praegu on ikkagi pühapäev. Ja mõnikord ei tulnud ka laupäeval buss, siis Elmut natuke kõhkles, kas ikka minna kirikusse, aga pisut käredama olekuga õde Elli läks kärmel sammul ees, Elmut läks tõrelemise peale järgi, pisut üle tunni oli asuda. Mõlemad olid head inimesed ja lihtsad.

Ühel suvel oli Elmut kolhoosi lehmakarjas. Jalas olid tal tennised ja kottis püksid, peas õhukesest riidest valge nokats ja siniseruuduline päevasärk paljal ihul; nõnda oli ta riides kogu suve, iga ilmaga. Tööd tegi ta väga kohusetruult, seisis kogu päeva lemakarja kõrval sarapuu varjus; mäletan teda alati seisvana, kuiv, õhuke, samas lihaseline kuju. Sai talle jõudu soovitud ja küsitud, mida teed. Jutumees ta polnud, aga alati naeratas ja vastas.

Aga ühel päeval oli eriti jahe, tuuline ja paduvihmane ilm. Ta seisis nagu alati, karja juures, julgemata sealt lahkuda, sest kõike võib ju juhtuda. Sel päeval oli kari Kopi talu taga, karjavärav asus Kopi aia kõrval, Elmut seisis läbimärjana seal. Kopi Ellen, meie naabrinaine, kutsus külmast ja märjast väriseva Elmuti tuppa sooja, ei tahtnud ta esiotsa tulla, et äkki lehmad põgenevad sellise ilmaga. Ellen rahustas teda ja tuppa ta tuli. Ellen pakkus talle teed ja küsis: "Kas panen külmarohuks ka konjakit sisse, teeb keha kohe kuumaks." Elmut süütuke vist ei teadnudki, mis asi konjak on, aga lasi rohtu ikka lisada. Nii nad istusid kahekesi toas. Elmut ütles: "Jah, kohe hakkas soe, kerge on olla". Peagi tuli karjaajamise aeg. Elmut ütles lahkudes: "Nagu hõljuksin."

Ellen oli hea naaber, meil üldse vedas seal naabritega. Mõned pidasid Ellenit kurjaks naiseks; aga meie meelest inimene, kellega saab erimeelsused kenasti korda räägitud, ei ole kuri. Minu esimene mälestus Kopi Ellenist on... kolisime sügisel tema naabriks, esimesel päeval, veel kolimise ajal tuli ta kartulikotiga kuive halge lohistades meie hoovile ja ütles: "Nüüd vastu talve tulite, saate vähemalt kohe sooja majja." Meie äraolekul hoolitses ta ka meie kahe lamba ja ühe koera eest; konte tõi ta koerale ka niisama. Teise poole naabrite pool me lausa ööbisime külmal ajal, siis kui ema malevõistlusele oli sõitnud. Kui meie telekas katki oli, käisime reedeti samas Leopoldi vaatamas.

Elmut läks karjaga lauta, kus kohtas Suurna Ennu, kes oli seal söötjana ametis.

Suurna Ennu iseloom oli suurutsev ja ennast targaks pidav. Ülemuste ees lipitses; kui lauta tuli uus brigadir, siis kinkis sellele lilli, endine brigadir, kellele niisamuti oli esimesel tööpäeval lilled toonud, asus samas laudas lüpsja kohale, lüpsja käsklusi ta ei kuulanud, talle võis käsklusi anda vaid brigadir. Suurna Enn rääkis ka küla peal, et õpetas minu emale males karjapoisi selgeks. Seda vaene mees ei teadnud, et minu ema oli 12 aastaselt saanud rajooni meistriks males; endine meister veel protestis ja nõudis kordusmängu, mille ta samuti kaotas, siis heitis endine meister ette, et tegu on alaealisega. Aga kuna endine meister oli siiki vabatahtlikult kaks mängu mänginud, siis polnud tal enam midagi teha. Ema saadeti mandrile Saaremaad esindama; klassijuhataja tegi talle võileivad kaasa, eks ta oli võiduga koolis tehtud laps; emakeele õpetaja siiski imestas, ta oli arvanud, et male on tarkade inimeste mäng; ema oli reaalainetes tugev aga eesti keeles düsgraafik. Mandril sai laps haledaid kaotusi, sest tema polnud kunagi malekella kasutanud ja käikude ülesmärkimist teinud, tema jaoks uus süsteem röövis tähelepanu, seetõttu ei saanud mängule keskenduda... . Meil käis ikka keegi aegajalt malet mängimas, suvel oli laud väljas; emale meeldis rohkem üksi mängida, nii sai mängu paremini analüüsida. Jah, Suurna Ennu kiibitsemist mäletan... ema mängis temaga paar mängu, Ennust vastast polnud.

Niisiis, Kalmu Elmut ja Suurna Enn kohtusid laudas, kus Elmut rääkis talle, et kerge on olla, nagu hõljuksin, peas suriseb nagu. Suurna Enn vaatas meest, et hulluks läinud ja kutsus oma suures tarkuses Elmutile hulluarstid järgi. Kiirabi tuli, ainuüksi kiirabiauto külavahel oli juba suur asi; tagasihoidlik ja sõnatu Elmut viidi ära.

Selline pisut hamletlik lugu.

Hullumajas vaadati, et tavaline, võibolla lihtsameelne aga täiesti normaalne inimene ja lasid ta koju tulema.
Õhtul oli Ellen juhtunust kohkunud, aga loos oli ka musta huumorit.

Kõrvalkülas, kus Suurna Enn elas, elab ka Pisike Enn. Pisikesel Ennul oli svipsis peaga autosõit väga eripärane... võrreldes purjus miilitsa rallimisega. Pisike Enn armastas elu ja autot ja sõitis nina vastu esiklaasi ülitähelepaneliku pilguga 10 km tunnis, see oli naljakas. Pisike Enn elab tänapäevani, kui vahepeal surnud pole.