Vana kirjandus

Olen nüüd mõni päev vanat kirjandust lehitsenud; minu raamatukogu sisaldabki peamiselt vana kirjandust, tegelikult viidan suure osa oma ajast vana kirjanduse seltsis; mulle piisab sellest. Olen antikvariaatidest ostnud aiandus(põllumajandus)-kirjandust ikka väga valides, ma pole kollektsionäär; suure portsu raamatuid ja brožüüre olen saanud raamatukogude revideerimistelt ning posu kirjandust on minuni jõudnud tuttavate kaudu. Lisaks, vahest harva olen külastanud ka Akadeemilist Raamatukogu, et tutvuda eelmise sajandi alguse kirjandusega (Tallinnas elamise perioodil päris sagedasti).
Oma lapsepõlves veetsin õppeperioodil iga nädal kaks õhtupoolikut raamatukogus; neljapäev ja reede olid minu raamatukogu päevad, nii sain eemale kooli pikapäeva rühmast, kus alatihti oli nõmetsemist õpilaste ja õpetajate poolt; raamatukogu oli rahu koht; rahu on kõige tähtsam. Omamoodi olin kasulik ka raamatukogule, sest ilmselt veel tänapäevani käib raamatukogude eksistentsi vajalikkuse tõestamine. Minu ainus aukiri, mille olen elus saanud, on aukiri "Heade töötulemuste eest raamatukogus". Hakkasin mõtlema, et talvel oli üks pikapäeva-rühma nädalapäev ka spordi päralt, mulle meeldis suusatada, suusatasin viimase lumeni; enamasti käisin suusarajal üksi, kui kaaslased olid, siis need uimerdasid, tegin ikka sporti. Vahest sai ka maalinnal aleviomadega laskumises võisteldud, olin seal kõige noorem, aga mulle meeldis 2 km rada, seal oli üks järsk tõus ja mitu päris pikka laskumist, vahelduslik. Jah, lume ajal käisin nädalas ühel päeval raamatukogus.

Aga mis lugemisoskusesse puutub, siis olin enda arvates hea lugeja juba esimeses klassis, aga seal jäeti mind lugemises suvetööle. Sõitsin bussiga veidral ajal kooli ja lugesin seal. Absurd!
Teisel päeval andis ema punased varajased pojengid kaasa; bussis kaaslollakad narrisid mind, et viid õpetajale lilli, ise oled tema poolt suvetööle jäetud. Minu suvetöö lõppes selle teise korraga - lilled mõjuvad.
See oli ikka absurdne, kui pidid ajapeale lugema, komisjon, kolm liiget istus laua taga ja mina pidin minuti jooksul kokku lugema võimalikult palju tähemärke. Mis mõte sel oli??? Absurd. Absurdi tajusin eriti tugevalt pärast neile ette vuristatud esimest lauset, ei leidnud jätkamisel mingit mõtet ja vaikisin, stopper ühe komisjoni liikme pihus tiksus, ja ka teised kaks ootasid midagi. "Algus oli ju nii hea, miks sa edasi ei lugenud?" küsiti komisjonist. Oh, oleks ma siis osanud neile öelda - "absurd".
Ja lugemisoskuse näitamise vajadus, kui ma ei eksi, kestis vähemalt kolmanda klassi lõpuni.

Aga seda N. Tammoja artiklit 1970nda aasta "Sotsialistlikust põllumajandusest" vaadates tunduvad kõik variandid moodsad olema... kas pole huvitav, vaat mis aeg teeb!

–

Ja kummaline on see, et kirjandust viljapuude võra kujundamisest on nii palju, et sellega peaks iga aiandushuviline olema kokku puutunud, aga eeskujulikku võra kohtab heal juhul 1/2 puudel; ka minu vanaisa ei kujundanud korraliku tüvega puid, mis on viljapuude üks põhilisi pikaealisuse eeldusi; enamik neist on/olid mitmeharulised või kaheharulised, kellede suured harud aja jooksul puust välja murduvad/murdusid.