KÄISIN MUSTRÄHNIL KÜLAS

Musträhn on väga huvitav lind; suuruselt varesega ühte mõõtu. Jälgisin teda pikalt, aga pilti ei teinud, ei ole minust lindude-loomade pildistajat, ilmselt ka inimeste... nii sama on neid emotsionaalsem jälgida. Pärast pesitsemist lähevad musträhnide paarid lahku. Siinne isalind on paigalise loomuga; elab vanas metsaäärses taluhoovis.

Siinne pererahvas on oma kodumaja ümbruse kujundanud suure joonega. Nii suurt maastikuilmestamist talude juures kohtab väga-väga harva.

Eesaeda on istutatud ka õunapuid; nemad aga vahtrate, tammede ja pärnade varjus pole ajale vastu pidanud.

Majandushoovi nurgaala viljapuuaed on pisut paremini vastu pidanud.

Inimeste toodud rohttaimed: öölill ja kurekellad.

Elumaja polnudki nii väga suur.

Kaev on paekivisse uuristatud; moreenikiht lõppeb umbes kolmandal meetril; vesi on üllatavalt sügaval.

Vaade köögist läbi köögitaguse toa aeda. Vaatasin, et kuidas mõjub aknast vaade suurde aga siiski hämarasse aiaruumi - pisun nagu ängistavalt, liialt kinnisena, kusagil võiks olla avaus maastikule; samas, puuderiviga suletud ja keskse sammaste-pundiga aiaruumis on kiriklikkust; niisiis, kirikud on umbsed kohad.

Väga-väga raugastunud ebatsuuga tagaaia piiril.

Ja siis VANN. See on tõesti vann suure kerisevareme kõrval; suurejooneline aed ja suurejooneline saun.

Ilmselt vanad linaleoaugud on kujundatud saarekesega tiigiks. Saarel kasvab tamm, sinna rohkem kedagi-midagi eriti ei mahugi. Ja tiigi serval on kaks oma aja ära elanud hõberemmelgat ja üks küüni vundamendi moodi vundament ja... . Ja see kõik mida teile näitasin... on kõigest osa selle talu aiamaastikust.

Lehtpuumets enne rabaserva männikut; ilmselt karjatati talu õitseajal siin kariloomi; oli puisniidu moodi koht. 70 aastaga muutub palju. Olin siinkandis (Kesk-Eestis) ebatavalisest laialehisest metsast joovastuses, kaotasin oma kindad, läksin pisut segi pööratud lehtede järgi tagasi, kindad vedelesid ilusti koos...

Minu minek ja tulek kulges üle raba. See nii mõnus loomade rada, mis nii ahvatlev, suundus kahjuks vales suunas.

Minu suund oli üle raba. Siiski, et vältida adrenaliini (mulle kohe üldse ei meeldi adrenaliin), läksin veidikese kaarega. Räätsadega oleksin supsti lühimat teed läinud, oleks ka muidu saanud, aga pidev valvelolek-jalaaluse jälgimine on nii väsitav.

Üks jämeda tüvega rabamänd...

Rabanõlv.