Just tulin tuppa. Käisin karusmarju mekkimas. Aias on parme väga palju; häirivad. Hommikul valasin mesilastele vett ja nägin kummargil olles meetri pealt rästiku saba vonklemas salatipeenra kõrvale kõrgesse rohtu. Juba paar nädalat tagasi räägiti, et aias on väga suur rästik. Natuke arvasin suuruse kohta, et hirmul on suured silmad. Aga tõesti, polegi nii suurt varem näinud. Nüüd käin aias veidralt trampides ja kummikutega. Pärastlõunal käisin metsas; ühes kraavide nurgas on raiesmike tõttu lauspäiksesse avatud noor ja pisike kuusenurk; tundsin kuusiku lõhna; miski kriipis meeles - oli aeg.
Aga edasi...
Mustikad ei ole veel täisküpsed.
Raba serval käisin kosutuseks murakaid söömas. Et veelgi kosutust saada, tegin tagasiteel sügavama põike ja väga veidrad hääled kostusid just murakate lapilt. Jupp teed jõudsin mõelda, et mis lind sellist häält teeb; kas tõesti minu märkamine ajab nad ärevusse. Väikste lindude kärina tundsin ära, aga põhihääl sarnanes väga hädaldava-emaotsiva kitsetalle piipitamisele. Läksin juba uudishimust edasi, et kes tundmatu. Nii viieteist meetri pealt läks madal-lendu konnakotkas. On ikka suur lind; imestasin tema osavust peenikeste rabamändide vahel. Vaatasin õhkutõusu kohta eemalt; miskit silma ei hakanud. Aga kotkas piiputas taamal edasi; hullumeelne õhkkond. Ma ei ole kodukülje metsa kohal kotkaid silmanudki. Eelmisel aastal üllatas mind kotkaste arvukus küla servas peale rohumaa niitmist. Nüüd nägin konnakotkast ka eemalt metsa kohal; kuidagi närviline oli; ei tea mis.
Praegu on kõige hõrgum aeg ka aiamaal:'Sugarsnax 54 F1' on tõesti magus ja veel millise pikkusega; tegu maast kätte saamisega.
Toidud on luksuslikud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar