KÄISIN PILISTVERES

Teel...

Pilistvere kirik; ehitatud 13. sajandi teises pooles:

Kantsel, 1686.

Kantsli detailid:

Kooriruumi põhja-aken.

Kooriruumi lõuna-aken; erakordselt paksud müürid.

Pikihoone sihvakad ümarsambad on nelinurkseks ja tüsedaks meisterdatud - sihvakad ümarsambad on nelinurga sees peidus, vaata, täitsa vaevata nähtavad.

Müüritrepp torni ja võlvipealsetele.

Nüüdseks on Pilistvere kiriku torn kõrgeim maakiriku torn Eestis, 70,35 meetrit. Minu teekond tornikiivri vaateakendeni lõppes alumisel poolel; kardan miskipäras lapsepõlvest saati kõrgust. Aga tean, et olen suureline sinna ronima... enda poolel teel tegin ühe pikka pausi, et edasi ei lähe, aga läksin siiski... minu lõpp-punktis hakkasid tühjast käed värisema ja saatis mõte - oli mul tarvis siia ronida, olin õblukesena seal kusagil vahepeal... 

Vaated.

Maa peal on palju parem olla.

Surnuaed:

Pilistvere kandis meeldib mul rattaga ringi sõita. Selles kandis on mingi omaette maailm, see oleks nagu saar.

Vana pärn ühes taluaias. Nüüd siin enam inimesi ei ela. Aga millal juba oldi see kõrgem maalapp asustatud, põllud tehtud ja puha, kas enne kirikut? Kirik ehitati paganatele vaatamiseks ja paganaid pidi siin ikka ju siis palju olema, kes siis suurt tööd tühja teeb.