Läksin metsa magama ja ärkasin metsas.
Teel.
Vidrike järv
ja rohumaad.
Pühajärv. Otepäält põikasin läbi, et pildimasina akut kusagil laadida, bensiinijaamas oli ainuke hommikune kohvik. (Raha?-)teenindaja oli vaimustavalt loll, sest loll klient ei tohiks nii mõjuda - sketš "idiootidest" bensuka kohvikus... minuga poldud seni kohvi-soovi puhul suheldud kui vaegkuuljast närvidele käiva seniilse vanamehega... võibolla saab tüdruk tuleviku-hommikutel targemaks. Olen küllalt salliv, et pisiasjadest stseeni mitte teha, aga sellegipoolest on häirinud ühes Eesti kohvikus kuuldud teenindaja ülbed rumal-pidurdamatud kommentaarid töökaaslastele klientide suhtes, samas naeratas klientide ees imalalt - siis mõtlesin, et sellise koht pole kohvikus inimesi teenindada.
Sangastest edasi ja vaade tagasi ja sinna-tänna: Tiidu küla ja Lossiküla küla.
Vana Berg, rukkikrahv. Isiksus. Tema elulugu lugedes saab järeldada, et tegu oli keskendumisvõimelise ja tegudele suunatud inimesega - reisipäevikud, ehitamine, töö põllumajanduses. Büsti juues noriks nina kuju üle, ka Bergi vanapõlve piltidel on tal ümarduv nina ots, mis ei ole skulptuuripäraselt teravduvalt alla vajunud; ilmselt oli skulptor klassikalise dilemma ees, et kuidas lahendada veidi pehme vanainimeselik nina. Enamasti skulptorid "ilustavad", seeasemel et õilistada portreteeritavat karakteriga, oskuse asi.
Kui vaadata krahv Bergi perekonnalugu ja tema kaasaja kirjandust, siis ei saa kuidagi üle ega ümber teisest krahvist, krahv Lev Nikolajevitš Tolstoi'st - "Sõda ja rahu" (perekonna lugu) ja tolstoilisus klapib sisult juttudega Bergist - https://et.wikipedia.org/wiki/Tolstoilus.
Berg katsetas igasugu maailma taimedega ning rajas liigirohke pargi, ka tiigikalandust proovis.
Metsaparki on matkarajad rajatud; on hooldatud, aga rahvahariduslikult väheinformatiivsed. Infotahvlitega on eesti loodusradadel üldse nii ja naa (on ja pole): üldjuhul satutakse märgitud radadele lastega, või grupiti, tehakse (parves) läbiränne; ja siis on pikk jutt sitt jutt, pea haaramatu, lausa tülikas; nii oleks vaja mõelda kavalamalt.
Maamärke ja kultuuriloolisi pilte vaadates (täiuslikud ansamblid) jääb mulje, et mõisnikul oli (kuldajastul) plaan vanast loobuda, aga nüüd on vist kõik muinsuskaitse all. Aerofotodelt on hästi näha ilmne kompleksi kujundamise plaan: loss on maastikus suveräänne, kõrvalhooned paiknevad ühtse süsteemina kõrval (tööliste elukohad-töökohad).
Uus tall-tõllakuur on überehitud elamuskeskuseks.
Meierei, ilmselt tööliste korteritega.
Üle suplustiigi paistab mõisa rehe vare.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar