Kolmapäev, 29. september 2021

Kaks päikeseküllast päeva Läänemaa aedades

Aiad 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9, 10 ja 11.
Sügis ja õunapuud.

'Vaarikõun'.

Kasari sild ja jõgi.


Kasari küla:
pihlakas,

õunapuu,

kibuvits ja teised...


Kasari lumm.

Kasari.

Teise päeva hommik:

Päeval käisin Kirbla vanal surnuaial.
Kõlksutasin siin mõtteid "Heast avalikust ruumist". On kohalike valimiste aeg, siis tulevad absurdid ja saamatused reljeefsemalt esile, eriti külapoliitikute esituses. Võtame näiteks Tiina Lobja; ta esitab Lihulasse muinsuskaitsenõuetega vastuolus olevat "Hõbelauku". Millest siis Lobja aru ei saa? Tuleb välja, et tegu on pehmelt öeldes labase (lihtsameelse) inimesega, vaatamata sellele, et enamik plaanide tärne on siiski mõistlikud, kuigi võib tekkitada valgusreostus ja parklate laiendamise soov kisub hulluse kanti, ja vene kirikusse tuleb galerii - paneb mõtlema Lihula kultuurimaja ja veel mõne teise hoone "ülemehitatusest".

Üldine heakord eeldab kultuuri mõistmist. Mõismatuse näiteks võtame lagedale Läänemaale omased väikeste teede äärsed puud, kes viimase mõne aastaga on "teehoolduse" sildi all tüügastatud, ilmselt on läinud "metsikult võsa"(tsitaat Mikk Pikkmetsalt) nime all kohalikkesse raskesti majandatavatesse katlamajadesse. Huvitav, et aianduse arengut koduaedades mõistetakse, aga (kultuur)maastike (romantilist) kultuuri mitte. Puisniitudest ma hetkel ei kirjuta.

Millega on tegeletud Kirbla vanal surnuaial? Millest räägivad meile sireli ja läätspuude kraapivad tüükad ja uus võsa?


Kirbla küla maastik - mulle meeldib see muld:

Aed "nr. 4" Seira külas.

Pealelõunal tegin ka väikse retke Kasari kivikülvile. Olin seda senini ainult eemalt silmanud, jalutuskäigud Keskkülla ja Kasarisse on pea alati ööeelses pimeduses lõppenud, mil tee on orjentiir.
Samas, karjamaal olid ka veised. Arvasin, et aiman nende tegevust ette, lasin kummikuid lakkuda... olen lehmadega küll ja küll kokku puutunud, aga korraks siiski tekkis paanika, kui komistasin sunnitud tagasivaate pärast tarnamätta taha ja minu kere käis puusani maha, hiljem tundsin, et olin nimetisõrme kere raskuse hoidmisel üle hinnanud, valutab praegugi. Aga püksid väga mustaks ei saanud ja kaaslased läksid tagasi kõrgemale rohumaale, karjamaa mulku saatsid mind vaid kaks pruuni.

Õhtu Kasari ääres:

Ööseks kogunevad kuldnokad jõe pilliroogu...


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar