Kui

saia või leiba küpsetan, siis on majas kuidagi teine atmosfäär. Pidulikum on olla.

Küpsetasin pannileiba. Mõdu pärmine põhi, nisujahu, tsipa soodat ja soola. Taina jätsin võimalikult niiske, aga siiski kausi põhjast lahti tuleva. Lasin kerkida. Muljusin-venitasin kätevahel jahu kaasabil panni põhjale paraja lataka. Küpsetasin pliidi tagaraual kaane all. Pärast küpsemist määrisin küüslaugu ja õliga mõlemalt poolt - määrimiseks sobiks vast kõiksugu roheline: koreandri lehed jne.

Samal ajal podises pliidi esimesel raual tummine puder. Põlduba, odrakruup, sibul, kartul, sool ja lõpuks veel nisujahusest tainakausist vesi; kuidas sa viskad peotäis jahu minema.

Kõht on ikka väga täis.


Lugesin Pascal Quignard'i "Ekslevad varjud". Juba teist korda tahan kirjanike (ka T. Õ. on kuskil miskit säärast kirjutanud, võibolla samale allikale toetudes) ühele arvamisele oponeerida. P. Q. kirjutab... Kirjutamine kiskus muiste, esimeste neoliitiliste kultuuride aegu eelajaloolise inimkonna välja unenägude ja piltide maailmast. Ühtne inimkond oli kaevunud oma koopamaalingute vahele just nagu unenägudesse. Eristunud inimkond, pärast suulist, manavat, hüpnootilist, müütilist  keelt, viis kirjasõna läbi õitsengule üksikkeele.
Kirja läbi lõi ta üksildasema, kontekstita keele, sisemise, salajase keele, täiesti uue varjusiilu.
Valitsev moraal, mis pöördub tagasi pildis kätkeva hääle poole, pildist kostva hääle poole, on taas kord jumalikustatud, despootlike surnute maailm, kes kohtlevad inimesi nagu lapsi või orje. ... .

Minu meelest on see varjusiil omane ka piltidele.