Tõesti, tõesti: ükspäev telefoniarvet makstes nägin, et oma 17 tunnisest kuupaketist olin kasutanud 8 minutit. Tol päeval olin eelnevalt näinud und... ujusin kärestikku pidi üles. Tohutu jõud oli unest terveks päevaks - otsustasin sõpradele helistada, B. ja K. jäid kättesaamatuks. Kõigi kõnede peale telefoni jõud rauges ja nii ta jäi... .
Ega telefon pole mingi tähtis asi. Siis on veel olemas e-mail (arvutivabad päevad on ka olemas - arvuti taga kükitamine, mina kükitan, ei mõju väiksele ja suurele vereringele hästi, tunnen.) Suve lõpus tõmbasin vana lauatelefoni (kettaga telefon) juhtme seinast välja, ei tahtnud, et keegi enam helistab, mida ma nendega (inimestega) räägin, mine tea kes räägib? Ükspäev helistati, taheti mitte-eestlast! Statistik!? Aga vennale minu halva leviga ja restarte tahtev mobiiltelefon ei meeldinud, et vahest on tarvis midagi ruttu öelda. Ta pani lauatelefoni juhtmele uue otsa ja seina. Teate kuidas see mind häirib! Eile helistas naabrinaine, palus pikaajalist abi, et tervis kehva. Naabrid peavad ikka üksteist aitama, aga mina olen nii hõivatud iseendast sõltuvast tööst, mitte ei suuda ennast kokku võtta, keskenduda. Ja aeg muudkui läheb... lõpmatuseni ei ole mõtet harjutada. Alles-alles mõned kuud tagasi, pärast lõppu, kuigi mina jätkan, sain hakata rahulikult ärkama. Praegugi veel nädalas korra stress halvab veerand tunniks keha. Õnneks vaim (mõistus pluss keha) kaitseb mind. Eks ma vaatan, mis ja kuidas naabriga.
Vaatasin e-maile; B. kutsus oma jõulupuud vaatama (võibolla selline kontroll-meil). Võibolla lähengi, sest arvuti taga kükitamine ja pealinnas käik on sama tervistkahjustavad.
Alla panin kohe egoistlikult kaks enda jõulupuu pilti, siis pole kedagi kutsuda tarvis; sõber lubas järgmisel nädalal külla tulla.
Ega ma niiväga misantroopiline kah ole; tegelikult on sõpradest hea meel!
Muhe lugu ja laheda pildipuändiga!
VastaKustuta