Halliste kant

Sissejuhatuseks panin Tistou "nõudmisel", ilmselt on see viis mind "naerualuseks" teha, keedetud kalapead. Hallistel ja lestadel pole midagi üksteisega pistmist. Lestapead on minu krevetid. Söön neid aeg-ajalt enda silmi sulgedes - delikatessidega käib see nii või naa kaasas. Puljongist tegin ühe porgandi, nelja kartuli ja kolme kanamunaga kerge supi. Lisasin tilli, peterselli, soola ja pipart. Kõrvale võtsin röstitud leiba jääsalati-lehte keeratult. Rohkem kui kuninglik.

Polli mõisa park. Punaka tooniga harilik vaher.

Mõned aastad tagasi tegin suurest igavusest Eesti haldusreformi... selle järgi külastasin laupäeval Halliste valda. Mulle kohe üldse ei meeldi tulevane nimi, "Mulgi" vald. Mulgid on ju ka Helme kihelkonna rahvas, nüüd uue nimega "Tõrva" valla rahvas. Mulle meeldiks nimed Halliste ja Helme. Lehest lugesin, et Mulgi kõrval oli kaalutud ka nime Halliste-Karksi või Abja-Karksi. No miks nii keeruliselt "võrdõiguslikult" mõelda ja lõpuks asi ebaloogiliseks jätta? "Halliste" nime toetaks vana-vana maa-alade nimetamise viis, kus maid nimetati asulate(kohtade) järgi, mille taha need jäid; nõnda on Mõisaküla, Abja-Paluoja, Karksi ja Karksi-Nuia Halliste-tagused. 

Mõisate pargid oma vanade ja eri liiki puudega on huvitavad vaadata. Harilik elupuu.

Täna minu keel tõrgub seda parki nimetama inglise stiilis pargiks. Ütlen eesti stiilis park.

Mõisa peahoone stiil on arenenud pragmatismiks. Kergesti laguneval on lastud minna. Ja selles pole midagi halba.

Polli mõisa ajaloo kohta saab lugeda Eesti Entsüklopeediast... 

Von Strykide maja ehitus-stiil jääb biidermeirlikku (puhvetkapilikku) historitsismi. Ei tegu, ei nägu, samas, isegi (irooniliselt?) muhe ja romantiliselt romantiline. Kahest otsast juurdeehitistega nihestatud maja oli kole ilus.

Eesti Maaülikooli Polli Aiandusuuringute Keskuse kollektsioonaed. Paradiis tähendab piiratud ala.

Järgmine mõis Mulgimaal - Abja. Mulgimaa infoportaaliga saab tutvuda siit... . Mina olin läbituiskav turist. Aga Halliste kant jääb minu erilise huvi alla edaspidigi.

Abja mõis on küll Polli mõisast vanem, aga meile nähtav on temaga kaasaegne (Eesti Entsüklopeedia...). Sealkandi mõisakeskused on maastiku reljeefse iseloomu tõttu vabaplaneeringuga, nõnda ka taluhoovid.

Istutatud puude ringe näeme päris sagedasti. Midagi ringides on; siin on üks lehis teiste vahel.

Vaadates mineviku fotosid, pole mõisaedades midagi keerulist peale jalutusteede korrashoidmise. Peenardes on tüviroosid ja ilmselt pojengide ja daaliate puhmad.

Auring.

Hoonete ainsa sümmeetria moodustasid ait (pildil) ja sarnases laadis tall (hävinenud), üks peaväravast paremal, teine vasakul.

Pärast II korruse täiskorruseks ehitamist sobiks arhitektuuriliselt kolmnurkfrontooni asemel madal ristkülikfrontoon, ristkülikfrontoon sobiks ka tagaküljele, nõnda saaks ehitusosad tasakaalu. Huvitav, kas muinsuskaitseamet lubaks 1950-ndatel madaldatud kolmnurkfrontooni asemel uut ja teistsugust ehitada?

Peahoonet pole suudetud täiuslikus proportsioonis juurde-ehitada. Pargi kruusateed valendavad pildil. Mõisaaegsed paisjärved on kaasajal ojaks lastud.

Kõrvalhooned...

Halliste kirik.

Tistou aia daaliad ja... . Tistou sibulakook oli minu vastupidavuse salarelv õhtuhämarani kestnud teekonnal. Eesti on ikkagi päris suur. Ja mis oleks olnud mu suvi ilma tema aia murelite, hapukirsside ja karusmarjadeta!

Õisu mõisa allee:

Õisu mõisa peahoone. Laupäeval toimus seal tehnikumi vilistlaste kokkutulek. Õisu mõis... ja veel... .

Tumedast graniitkivist trepid.

Tagapool.

Omapäraselt stiilne interjöör. Mulle väga meeldib modernne mööbel siin keskkonnas - dekadentsi stiilne pool.

Selline see laupäev osati oli.