Käisin nädala sees linnas asja ajamas. Bussis ühel ukrainlasel oli patriootlik laul telefoni helinaks pandud. Olen joovastustest alati distantsi hoidnud, nii oli minu esimene reaktsioon kõrk, et kaua... ma ei mõelnud pahatahtlikult, vaid filosoofiliselt, aga mõte läks edasi... mis juhtub inimesega... kes tõstab tuumavalmidust pederastide, narkomaanide, bandeerlaste ja neonatsionalistide likvideerimisel. Uh-uu. Põhikooli viimases klassis oli tagapingi poiste poolt minu iseloomustamiseks kasutatud kõige rohkem sõnapaari "ülbe kuju": klassijuhataja korraldas küsitluse... mina istusin tavaliselt uksepoolses reas teises pingis. Neil oli õigus. Ma jäängi põlastama mölakaist kõvatajaid, ma ei näe mingit põhjust molkustega suhtlemiseks. Selline pilk võib näida must-valge, aga mis teha, kes on kunagi minu vastu kätt tõstnud, neile olen kriipsu peale tõmmanud. VF kaitseministeeriumi pressiesindaja ettekanne päevast koosnes ainult "väärinfo" ümberlükkamisest. Asi on ikka hapu küll. Millest on argpüksist diktaatoriga rääkida? Et äkki võtab "mõistuse" pähe? Linnast tõin head-paremat. Kalaroad teevad olemise pidulikuks.
Lõpuks saabus pehme kattemadrats. Kaks ööd ja kaks lõunauinakut olen nautinud kombinatsioonil.
kala isu tuli
VastaKustuta