Igatsen poleemikat. Ma isegi ärritusin, kui lugesin põllumajandusdoktori 1988. aasta kirjatükist lauset: "Mõnele asjale on ka vastu vaieldud." Aga millele, ei selgu. Targem oleks selline lause kirjutamata jätta. Siiski on huvitav lugeda ja mõelda, et kes ja kuidas kirjutab, näiteks ka oma elulugudes. Kõnekad on elulugudesse valitud pildid, kust saab näha, kellega tahetakse pildile jääda; teinekord võib lugeda akadeemilist kadedust välja napist hinnangust kolleegidele, näiteks: (...) elas pensionärina asutuse poolt antud kõigi mugavustega korteris, tal oli aega kirjutada. Sellised laused tekitavad vägisi pildi, nagu oleks teadlasele ette heidetud liiga väikest arvu kirjatöid ehk töövõimet, võibolla oli märkuse tegijaks pensionär isiklikult, autor võib ka korteri peale lihtalt kade olla, kasvõi ehk, et keegi perspektiivikas noor pidi samal ajal elama kehvas tingimuses, ei tea. Lõpuks pole see oluline. Aga fantaasiat toidab ja küsimusi tekitab. Jätkan siiski 1988. aasta "Sotsialistlike põllumajandustega"(ajakirjad). Ühes numbris ilmub kolm artiklit pirnipuude kasvatamisest, kolmelt autorilt, koondatud pealkirja alla "Kas üldse soetada pirnipuu?": 1) Vastupidavamad on Eesti sordid, Kalju Kask, põllumajandusdoktor; 2) Kasvatan maitsvaid pirne. Kui puud külmuvad, istutan uued, Endel Kaarep, põllumajanduskandidaat ja 3) Isetolmlevad sordid on perspektiivsemad, Erich Mägi, aiandusagronoom.
Need kirjatööd täiendavad teineteist: Kask toob välja statistika, Kaarep esindab asjaarmastaja kogemust, Mägi võtab jutud kokku ja rõhutab tähelepanekute olulisemaid punkte. Kas midagi sellist on viimase 34 aasta jooksul ajakirjanduses ilmunud? Igavus on praegu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar