Käisin lõunas õunapuid lõikamas. Kohtusin sõprade ja sugulastega. Olin sel kevadel juba korra, 2. aprillil õunapuude lõikamise teenust pakkunud, oli põhjatuulega päev, külm jäi kontidesse kaheks päevaks, ei saanud sooja, aga samal ajal tuli ringiga uus pakkumine. Panin telefoni hääletuks, sest olin palunud privaatsust, et virr-varri korraga liiga palju, täna ütleks ei, homme-ülehomme võibolla jaa... muud ei osanud teha. Siiski, läksin.
Sellised need õunapuud olid; kõrguselt parajad, aga kunagi poole vaksa pikkused tüükad lõigatud. Ma ei mõista, miks inimesed endale tööd teevad. Õunapuude kujunduslõikuse viise on erinevaid. Ka mina olen laisk õunapuude lõikaja, ja seetõttu katsun puid kujundada vähese kääritööga, et puu oleks loomuliku-lähedase kujuga ja viljaoksad sätiksid end ise sobivalt paika; (vanema puu) viljaokste rahuldava rotatsiooni kujundamine võtab aega 3-4 aastat. Õunapuu esimene ülesanne on anda hea kvaliteediga saaki. Minu hinnangul sobib vormipuulaadne "kevad-vihmavari" lõikus ainult nõrgakasvulistele õunapuudele, neist käib jõud kergema vaevaga üle.
Osa tüükaid oli kokku kasvanud.
Sellisteks nad lõikasin. Teoorias peaksid nad ka sel aastal täitsa korraliku saagi andma; kasvujõud läheb õuntesse, ja alles järgmisel kevadel lõikaks puud veidi rangemasse vormi, et oksad rohu niitmist ei segaks, sel suvel tuleks kohati maani ulatuvaid-vajuvaid oksi veel taluda. Aga peremeest mina valvama ei jää. Statistikaks lisan, võibolla kellelgi läheb vaja, et ühe puu lõikamiseks kulus keskmiselt 2 tundi. Lisaks oli sõber abiks, määris lõikekohti, koristas oksi ja lõpuks riisus ka puudealuse.
Suure lõikamistöö viimase päeva õhtut tähistasin hobuseid külastades ja öö-eelse istumise ja õhtusöögiga. E. tehtud salat oli võrratu; suhteliselt vähe komponente ja kõigi maitse tuli üksteist toetades välja, võrratu!
Sain teada, et heledad laigud (külgedel) on heaolutäpid.
Hobune naudib just söödud head-paremat.
Järgmisel hommikul lõikasin veel tädi aias kaht-kolm puud, kergem töö, kolmandal puul jäi päris latva ronimata; keha ei tahtnud rahmeldada, võtsin aega enne bussile minekut jahtuda.
Taamal on Viljandi lossimäed ja linnuse varemed. Viljandi jäi teele; ostsin sealt aiapoest uue haavamäärde ja jalutasin läbi linna, surnuaia ja... . Võtsin aega. Kohvikus nägin, et käsi on paistes ja mõistsin, miks ennem bussijuhi ulatatud bussipiletit ei suutnud esimese hooga haarata, püüdsin langeva pileti õhust. Tunni pärast paistetus taandus.
-
Kodus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar