39 pilti päevast

Käisin siin ka ühel suvel http://tulpjatulp.blogspot.com.ee/2015/08/eilne-ule-ule-eilne-jarelnope.html ja kunagi veel...

Ikka ilu pärast.

Hariliku kadaka eriilmelisus on fantastiline.

Olin koos kitsedega ja rästikule oleks äärepealt sabale astunud, võibolla veidi astusingi, mauk rammestunult pööras oma väikse pea minu poole, tegin leviteeriva poosi eemale - leidsin kes teab kust lennu.

***

Täna hakkasin hommikust toimetama. Sõbra telefon ise helistas, iseseisva telefoni heliteos oli ergastav, müstiline. Põletasin õunapuuoksi ja neli marjapõõsast. Kolme tunniga sai asi tehtud.

Kandinimedest...

Kirjutan siia mõned read haldusreformi järgsetest omavalitsuste nimedest. Tean, et sellest kirjutamisest midagi ei muutu, aga teen ikka. Täna lugesin, et Kambia vallavolikogu võttis vastu otsuse pöörduda nime muutmiseks... Ülenurmeks. Põhjuseks toodi, et valla keskus asub Ülenurmes ja et Ülenurme on Kambiast palju suurem. Selle loogika järgi võiks taotleda ka Eesti ümbernimetamist Tallinnaks. Miks tappa ajaloolist (rikast) identiteeti, või seda polegi?
Veel kõrvalepõikeid:
Lääneranna vald - võtan muretseda kõik Eesti läänerannad. Mis häiris Lihula nime juures? Rand, rannik, maariba vee ääres.
Haapsalu linn, Pärnu linn, Paide linn - linna-sarased on tagasi tulnud. Mis sõna see "vald" on, kui "linn" olemas.
Põhja-Sakala vald -  riik maksis siis mõtlemise eest raha, kuigi Suure-Jaani nimi oli olemas. Sakala on tagasi, elagu Sakala!
Mulgi vald ja Tõrva vald - neist olen varem kirjutanud: http://tulpjatulp.blogspot.com.ee/2017/08/halliste-kant.html
Kastre vald - markeerib suuresti kunagist Võnnu kihelkonda, miks ei sobinud Võnnu nimi?

PS: Miskipärast tuli meelde Ivastes kuuldud lugu, milles arutati Iduste (naaberküla) rahvaga, kas panna kolhoosi nimeks "Punane iva" või "Punane idu".

Natuke õunapuude lõikamisest

Kevad on kaval.

Lehitsesin kirjandust viljapuude lõikamisest. 400 lehekülge saaks kokku panna ja enam. Aga kui koduaeda istutada 5-12 õunapuud, kellede iga võiks olla 100 aasta alla, või siis nõrgakasvulisel vegetatiiv-alusel 25 aastani, sel puhul saaks lihtsama raamatu. Ja raamatul võiks olla mitu omanäolist autorit, asja fookust on võimatu kaotada.

Aga mina peatun vaid mõnel tähelepanekul, mis praktikaga kätte tulnud. Kõigepealt tuleb puud tunda...

On sorte, kes ei allu sellele pildile, neile leitakse oma laad. Ka standardsordid on erineva kasvulaadiga, kuigi sordiks katsutakse valida hea võra moodustaja. Tuntud sortidest on kehvemad võra moodustajad 'Valge klaarõun', 'Krameri tuviõun', 'Sidrunkollane taliõun' (kehvad hargnejad) ja 'Liivi sibulõun' (liialt tihenev). Kehvi hargnejaid tuleb noores eas tugevamalt kärpida; tihenevaid sorte harvendada. Puu kujundamise põhiülesanne on tagada puule pikk iga, saagi hea kvaliteet ja võra optimaalne suurus.

Natuke siis mõnest minu tähelepanekust...

Kas katta lõikekohti kaitsevahenditega? Siin pildil pealmise roikana on sel kevadel eemaldatud 57 aastase 'Liivi sibulõuna' latv (alumised pakud on 'Tellissaar'). Puu sai tugevasti kannatada 2010. aasta augustitormis; eemaldasin siis ainult rebenenud võraharud; töö jäi karvane ja viimistlemata, aga latv kasvas sellegipoolest normaalselt edasi. Tänavu eemaldasin ladva võra hõrendamise eesmärgil. Siiski arvan, et haavu õlivärviga kattes oleks puu tervem, sest aastaid ilmastiku käes olnud haavad mädanevad nagu puit ilmastiku käes ikka.  

Osa sorte on loomupäraselt rahuldava kasvuga, siin olen vanat (57 a.) puud ainult hõrendanud, mis mõjub puule ka veidi noorendavalt. Kehval agrofoonil (minu aias on liiga kerge liivane maa) ei ole mõtet vanadel puudel pidurduslõikust teha, las nad olla loomulikkuse lähedaselt. Suur puu on ilus. Puu on katmata lõikehaavadega, lõikasin eelmisel aastal, mõni aasta on nüüd muretu. Tegelikult on ta aias ainult ilu pärast; 'Tšernoguse' viljad on kehva maitsega ja säilitamisel närtsivad ruttu, saagikus keskpärane, aga selle vana vene sordi puu on parastiheda kasvuga ja pikaealine, minu aias kõige tervema tüvega. Plaan on ta tulevikus eemaldada, siis kui vana õunaaia pargiosa on kasvanud kõrgemaks. Las õitseb veel, kuni vaate fookus muutub.

Õlivärviga kaetud lõikekoht jääb tervemaks. Katmata lõikehaavadele tekib mahlajooksu järel teatud seenetus, eriti kui tuul ja päike teda ei kuivata; värviga kaetud haav jääb puhtamaks. Õlivärviga olen katnud endale armsamate puude haavu. Ma ei ole täheldanud, et õlivärv takistaks haava kinni kasvamist.

Siin tegutsesin jutu järgi, et vesivõsu aitab haava kinni kasvatada. Aga see on osutunud nokk kinni, saba lahti olukorraks, sest asemele on tekkinud endiselt mittevajalik oks ja selle väljalõikamisega tekitan veel halvema haava. Siin puul kasutasin seda oksa ümberpookimiseks. Muidu ma enam selliseid vesivõsusi ei jäta, eemaldan need kohe tekkimise järel.

Tema on 29 aastane puu. Hakkasin teda kujundama osade põhiokste välja lõikamise teel umbes 15 aastat tagasi, siis oli puu põõsaspuu sarnane, kaks põhioksa kasvasid maapinna lähedalt, ühe eemaldasin ja vahelt veel kaks-kolm. Nüüd on puu hõrendatud rindeta võra tüübiga. On 4 põhioksa. Alumised kaks põhioksa on kolme-korruselised, kolmas põhioks kahe korrusega ja neljas põhioks ühe korrusega, latv on suunatud kõrvale. Alumisi korruseid ma igal aasatal ei lõika, ülemisi küll. Tänu puu vähendatult loomuomase kuju hoidmisele tekib võras vesivõsusi napilt, need mis tekivad, lõikan suvel välja, rohtseid olen nii sama pöidlaga ära tõuganud. Puu praegune kõrgus on 3 meetri kanti.
Kasutan puud "Sordivaramu" puuna... hetkel on põhisordile lisaks 12 sorti. Üldse on mu aias seitse "Sordivaramu" puud, miinimumil 3 sorti puus.

Nende mõne tähelepanekuga lõpetan sel korral.

Tasakesi

Märtsikelluke.

Lumikelluke.

Puhtisiklik

 A-l on üks plekk-karp, kus hoiab seemnepakikesi. Ta oli täitsa häiritud, et tahtsin tema karbikeses sobrada. Mis ma siis teada sain? Lilled olid temast kõrgemad ja läbiv sõna oli "organic" ja siis idamaiste taimede huvi. Niisiis psühhoanalüüs joonistas väikse loodussõbrast seikleja. Piltidel on minu kraam.

Kurgi ja kaalika seemet on vaja, teised on olemas.
Aastast-aastasse olen kasvatanud kurki 'Amour F1'. Huvitav, blogides kolades ei ole teda äramärgituna kohanud, ikka on kõiksugu teised õed. 'Amour F1' kuulub väga varajaste sortide hulka, olles esimestest paar päeva hilisem. Vili on väga ühtlase kujuga, üleküpsemine võtab aega, koor on vähe-karvane, kurke on lihtne puhtaks pesta; tarvitan neid igat moodi. Saak on ühtlane ja hea, miks siis muidu teda kasvatan. Ja muuseas, ma ei kasta põllul kurki üldse.

Marineeritud 'Amour F1'

Kaalika sordiks tahan 'Kohalik Sinine'. Maitseb ja säilib.

Ülemiselt värviliselt pildilt paistavad: redis 'French Breakfast 3'(temal olen peatunud pikalt ja asendajat ei näe), porgand 'Chantenay Red Cored 2'(olen seda koonusjat sorti kasvatanud kolm aastat, säilib hästi ja maitsb väga häst), valge peakapsas 'Express'(varajane, terava tipuga, ühtlase kvaliteediga saak)ja üks pastinaagi seemnepakike.

Kes otsib, see leiab

Pühapäeval oli plussis ja veidikene päikestki, lõikasin kolme õunapuud. Mulle meeldivad tugevakasvulised seemikalusel puud, pikaealisus on plussiks. Seemikute juured lähevad sügavamale maa sisse, saades nii vett ja toitaineid paremini kätte, see on oluline just rohus kasvades, sest rohttaimed kasutavad samuti vett. Asta Kask soovitas seemikalustel õunapuid kasvatada paepealsetes õhukese moreeniga kohtades - seemiku juured tungivad ka paepragudesse, tehes puud põuakindlamaks. Nii palju kui mina seemikalustega katsetanud olen, siis parima juurekavaga istikud on andnud 'Talvenauding' ja '600-grammine Antonovka'. Tavaline 'Antonovka', keda kirjandus soovitab, on andnud kehvema juurekavaga taimi, kes põevad ümberistutamist pikemalt. Olen katsetanud 'Antonovka' puhul ka idulehefaasis juure otsa kärpimist; tulemus on olnud küsitav, eriti võimalusel, kui 'Talvenaudingult' saab vähema vaevaga ikkagi parema juurekavaga istikud.
Viljapuuvõrade teadlikum kujundamine algas mul teismeeas aianduskoolis Jaan Kivistiku käe all õppides, kust lahkudes hakkasin omal käel katsetama ja kui külastasin paarkümmend aastat hiljem Asta Kase aeda, tõdesin, et kasutan temaga samasugust tehnikat. Puud on madala tüvega, edasi läheb võra olenevalt sordi iseloomust kas kombineeritud, rindelises või rindeta laadis. Eelistan noorel puul pisut tihedamat võra... u. seitmendal aastal hakkan hõrendama rindeta [või hõrendatud kombineeritud] võraks. Ideaalne puu on juhtoksale allutatud võraga; rindeta tüübil 4 põhioksa ja lõpuks kõrvale suunatud latv.
Aastaseid kasve kärbin vanemal puul vaid erandkorras, siis kui tahan oksale madalalt hargnevat haru moodustada. [Mittevajalikud võsud olen enamasti juba suvel välja lõiganud ja ka igaksjuhuks jäetud mittevajalikud võsud lõikan ikkagi päris välja.] Kärbitud võsu kasvatab tavaliselt 3-4 haru, jaanipäeva paiku lõikan oksa kahe alumise haru pealt lühemaks, sellest saavad alles jäänud kaks haru suurema kasvuhoo, nii saab uusi hargnevaid viljaoksi; seda viimast lõiget võib ka järgmisel kevadel teha, aga sama aasta suvel tehes saab ilusama tulemuse.

Siia alla panin pildi Asta Kase kujundatud õunapuust, pilt netist; ka see puu on mitmesordiline; teised puud on tema aias väiksema arvu põhiokstega, siin 6(?) tk:

http://aiandus.ee/loe.php?id=2914

Jääpurikas on ikka purakas, kuigi pildilt paistab nolk - 136 cm pikk.

Kätte sattus väike kimp valget krõbisevat paberit, keerasin ja sidusin temperatuurimuutuste ühtlustamiseks ümber noorte tüvede. Mine tea kaua veel lund on. Veidi rahulikum olla.

Suuremad tüved on juba detsembrist valgendatud.

Pidulik kontsert

-

Eile oli EV 100 aastapäev. Vaatasin ERR portaalist pidulikku konserti... idee meeldis mulle väga, välja arvatud öise surnuaia klišee - mis mõte sel meeldetuletusel oli. Kui veel norida, siis näitleja töö kallal, milles süü ka lavastajal - kui saaremaa poissi imponeerib siiani peamiselt "Iaagu" jalgsikäik Riia ja Tartu vahel, siis on lähtekoht edasiseks tegutsemiseks nigel. Aga järjestus "Iaagu" keele taevapoole tõusmisest keeletu laulu ("Ball") manu oli vahva! Välja arvatud minekul lõkkematerjali enda järel lohistamine. Kahjuks oli saaremaa poisi tee lõpukulg psühhedeelsusesse tüütult (minu arust) psühhedeelne - "Iaak" oli nüansirikkam kujundusvõtete mees. Kui ei ole lugu, ei ole ka pilti.



Lisaks: M. Berg vahendas G. Suitsu; mida veel varem V. Reiman kirjutas, seda ma ei tea.


Lisaks: vaatasin meedias esinenud arvamused üle. Ja jäin eile õhtul (27.02.) hoopis mõtlema filmikunsti üle, kuigi film-kontserdi ja mängufilmi vaheline seos on üpris nõrk. Siiski. Arvamustes oli asja võrreldud filmiga ja räägiti rahast.
Toon siin ära eesti filmitoodangu, mille pärast on mul olnud paha, et neid vaatasin (kõiki toodetud filme pole mina näinud)...
"Nimed marmortahvlil" (2002), eelarve 24 miljonit krooni. Režissöör Elmo Nüganen. "Mängufilm" ei ületanud 15 aasta taguseid ETV telelavastusi. 50 aastat hilinenud mänguline kostüümilao demonstratsioon. Režissöör ei tohiks rohkem mängufilme teha.
"Detsembrikuumus" (2008), eelarve 30 miljonit krooni. Režissöör Asko Kask. Väga puiselt konstrueeritud seiklus ja armastusfilm. Väga igav.
"Eestlanna Pariisis" (2012), eelarve 2,7 miljonit eurot. Režissöör Ilmar Raag. Kus on draama? Režissöör ei saanud hakkama.
"Kertu" (2013), eelarve 500 000 eurot. Režissöör Ilmar Raag. Külalugu, kus peategelane on allasurutud, draamat nagu on. Aga loo jutustamise laad - hüpped ajas - on vahetult enne nähtud võttestik; sirgjooneline lugu sellest dramaatilisemaks ei moduleeru, häirib saamatu plagiaatsus. Täiskasvanute filmid, milles eeldaks kunstilist isikupära, käivad režissöörile üle jõu... samas ei tahaks lapsi alahinnata. Mis siis teha.
"1944" (2015), eelarve 1,85 miljonit eurot. Režissöör Elmo Nüganen. Ta siiski tegi uue filmi... nii puine konstruktsioon... inimhinge ja aktsiooni, peotäis tegelasi maastikul. Sõjafilme on maailmas õpetuseks nii palju tehtud, et lihtne peaks olema leida isikupärane ja huvitav filmikeel, aga ei.
"Teesklejad" (2016), eelarve 1,5 miljonit eurot. Režissöör Vallo Toomla. Filmi lugu on lubav. Võttepaik stiilne. Eksterjööri plaanid väga head, mõjuvad. Aga miks peaks vaataja taluma kuhjatud "närvituid"("näotuid") portreeplaane? Ainult P. Võigemasti pea mängis (närv, päevitus ja punetavad kõrvad), seda on 4 põhitegelase kohta vähe. Ja filmi lõpp oli täiesti totakas, mitte naljakalt totakas... päise päeva ajal relv käes rahvast täis rannakämpingute vahel tuiata... rannaliival relv püksivärvli vahele pista ja kirjanduslikult öelda: "Midagi ei juhtunud. Midagi ei juhtunud."

Aed ja

vaade aknast, kui väike jalutuskäik teha...

Vahekokkuvõte

Eelmisel nädalal oli siin lõpetamise mõte peas, isegi kokkuvõtlik jutt oli peas küps, aga täna on pea täitsa tühi. Ei suuda keskenduda. A. arvas, et mul on vitamiinipuudus ja soovitas esialgu eelviimane postitus teha. A. tahtis veel, et kirjutaksin jutte kunagi unes minu tagaselja ilmunud bordoopunase kaanega juttude raamatust "Rosengämbe". Aga ma ei mäletanud juba siis, mida olin kirjutanud ja piinlik oli ootamatult ilmunud ja vist ka toimetamata-kirjavigadega raamatu pärast. Või et tal oleks huvitav lugeda minu maailma-avastuslikust keelerännakust galeegi keeleni ja seal, millest olin talle rääkinud. Aga mu kirjutamine on nii vaevaline.  
Eelmisel nädalal vaatasin üle vist kõik oma postitused, et teen kokkuvõtte... vanu postitusi vaadatakse statistika järgi veel päris rohkesti, retki ja "Kauni koduaia" rubriiki. Ja mis ma ikka enda kohta ütlen, et tegin enda äranägemise järgi. Ühe võimalusena kaalusin, et loetlen lõpetuseks kõik oma lillepeenra 31 püsililleliiki, 4 kaheaastast ja 8 üheaastast üles ja panen mõned vaated, hea lühike nimekiri teha. Võibolla järgmine kord.

Päikselisel päeval vaatan õunapuud. Vaatan kuidas edasi kujundada. 'Talvenaudingule' on 12 sorti poogitud ja neli olen varemalt välja lõiganud. Eesmärgiks pole võimalikult palju sorte ühele puule pookida, olen siia hoiule pannud enda jaoks väärtuslikke sorte, tavaliselt teen ühest sordist 4 poogendit, kuidagi on nii välja kujunenud. Ja eelmise aasta augustitorm murdis päris palju küljutuse viisiga sama aasta poogendeid ära, oma viga, et neid ei toestanud, aga kõik sordid jäid alles.

Esimene minut 2018

Head uut aastat!