-
Eile oli EV 100 aastapäev. Vaatasin ERR portaalist pidulikku konserti... idee meeldis mulle väga, välja arvatud öise surnuaia klišee - mis mõte sel meeldetuletusel oli. Kui veel norida, siis näitleja töö kallal, milles süü ka lavastajal - kui saaremaa poissi imponeerib siiani peamiselt "Iaagu" jalgsikäik Riia ja Tartu vahel, siis on lähtekoht edasiseks tegutsemiseks nigel. Aga järjestus "Iaagu" keele taevapoole tõusmisest keeletu laulu ("Ball") manu oli vahva! Välja arvatud minekul lõkkematerjali enda järel lohistamine. Kahjuks oli saaremaa poisi tee lõpukulg psühhedeelsusesse tüütult (minu arust) psühhedeelne - "Iaak" oli nüansirikkam kujundusvõtete mees. Kui ei ole lugu, ei ole ka pilti.Lisaks: M. Berg vahendas G. Suitsu; mida veel varem V. Reiman kirjutas, seda ma ei tea.
Lisaks: vaatasin meedias esinenud arvamused üle. Ja jäin eile õhtul (27.02.) hoopis mõtlema filmikunsti üle, kuigi film-kontserdi ja mängufilmi vaheline seos on üpris nõrk. Siiski. Arvamustes oli asja võrreldud filmiga ja räägiti rahast.
Toon siin ära eesti filmitoodangu, mille pärast on mul olnud paha, et neid vaatasin (kõiki toodetud filme pole mina näinud)...
"Nimed marmortahvlil" (2002), eelarve 24 miljonit krooni. Režissöör Elmo Nüganen. "Mängufilm" ei ületanud 15 aasta taguseid ETV telelavastusi. 50 aastat hilinenud mänguline kostüümilao demonstratsioon. Režissöör ei tohiks rohkem mängufilme teha.
"Detsembrikuumus" (2008), eelarve 30 miljonit krooni. Režissöör Asko Kask. Väga puiselt konstrueeritud seiklus ja armastusfilm. Väga igav.
"Eestlanna Pariisis" (2012), eelarve 2,7 miljonit eurot. Režissöör Ilmar Raag. Kus on draama? Režissöör ei saanud hakkama.
"Kertu" (2013), eelarve 500 000 eurot. Režissöör Ilmar Raag. Külalugu, kus peategelane on allasurutud, draamat nagu on. Aga loo jutustamise laad - hüpped ajas - on vahetult enne nähtud võttestik; sirgjooneline lugu sellest dramaatilisemaks ei moduleeru, häirib saamatu plagiaatsus. Täiskasvanute filmid, milles eeldaks kunstilist isikupära, käivad režissöörile üle jõu... samas ei tahaks lapsi alahinnata. Mis siis teha.
"1944" (2015), eelarve 1,85 miljonit eurot. Režissöör Elmo Nüganen. Ta siiski tegi uue filmi... nii puine konstruktsioon... inimhinge ja aktsiooni, peotäis tegelasi maastikul. Sõjafilme on maailmas õpetuseks nii palju tehtud, et lihtne peaks olema leida isikupärane ja huvitav filmikeel, aga ei.
"Teesklejad" (2016), eelarve 1,5 miljonit eurot. Režissöör Vallo Toomla. Filmi lugu on lubav. Võttepaik stiilne. Eksterjööri plaanid väga head, mõjuvad. Aga miks peaks vaataja taluma kuhjatud "närvituid"("näotuid") portreeplaane? Ainult P. Võigemasti pea mängis (närv, päevitus ja punetavad kõrvad), seda on 4 põhitegelase kohta vähe. Ja filmi lõpp oli täiesti totakas, mitte naljakalt totakas... päise päeva ajal relv käes rahvast täis rannakämpingute vahel tuiata... rannaliival relv püksivärvli vahele pista ja kirjanduslikult öelda: "Midagi ei juhtunud. Midagi ei juhtunud."
Sellest listist meeldib mulle vaid "Teesklejad", kuid lõpp on sellel tõesti nõrk. No mis teha, ei õnnestunud veel 100%. Aga nägudest töötavad minu jaoks seal kõik neli, Pohla kindlasti.
VastaKustutaJah, eestlased ongi valdavalt üheplaaniliste nägudega, aga kinolina armastab filmigeennseid tüüpe, väga harva, kui õlad sissepoole ja pime-pussaka hoiakuga mõjus ollakse. Võibolla ainult siis, kui ilu hoitakse saladuses, või püütakse häiritud näida. Nägu on kinos tohutu ja väga tundlik vahend. Minu arvates kino vajab dünaamilise närviga tüüpe. (Jüri Järvet, noor Arvo Kukumägi, Gérard Depardieu jne.)
Kustuta