Tulp ja tulp

Käisin marjul ja seenel. Pohlad, kukeseened, puravikud, pilvikud, mõned kibedad seened, ühe tatiku panin punktiks. Pildistasin aga hoopis mürgiseeni. Keetsin pohla-õuna moosi. Hommik oli karge õhuga, läksin varakult metsa, et jalutan tasapisi, esimesed pohlad olid kastemärjad, jätsin topsi natuke ruumi, et võtan hiljem lisa, sest plaanisin ka vanu meenutustega pohlakohti külastada. Seenemetsas kriipasin taskunoaga ühe käega kaugele küünitades ja kõike tehes nimetissõrme. Verd tilkus. Peab vist metsas käimiseks seljakoti ostma, see ei hüppa õlakoti kombel seljalt küljele ja vastu kätt. Päev oli raba peal varjuta ja palav. Higistasin, olin ka veidi närviline, sest verine ja higine pabertaskurätt sõrmedevahel segas olemist ja õlakott hakkas soonima kaelasoont. Raba (rist)serva jõudes süda puperdas; sügavam hapnikurohke hingamine aitab, aga rabast välja tulles polnud ikka päikse eest varju, paistis otse seljale. Vett polnud ka kaasas, kannatasin, sest arvasin raba veest veel suuremat janu tekkivat. Esimeste kõrgemate rabaserva puudeni jõudes istusin männi varju maha. Ma pole üldse paigal molutaja tüüp, ikka tasapisi liigun, molutan kõndides, aga küll oli hea, mõnuga ja mõnusalt istusin, ikka pea pooltunni. Ja tulin metsast välja.

Meenutasin, et lapsena sai raba peal palju rohkem käidud. Raba asendas omal moel Elva parkmetsa ja Saaremaa väikseid intiimseid välusid, välude peavärav läks suure pärna alt tunnelist; raba lohutuas lagedal tuulisel põllumassiivil. Nüüd olen maastikuga leppinud, kuigi aegajalt külalised ütlevad, et ei midagi huvitavat, selline lage igav tasandik.