Pärast suvisorte

Eest ringiga keskele: 'Kaja', leid, 'Paide taliõun', 'Kondaja pirnõun' [leid], 'Narodnoje' ja '?', tänane õunamenüü, õunad valmivad sel aastal varakult.

'Kaja' on neist kõige pehmema viljalihaga; mõnus süia, maitse suurepärane, taskaalus magus ja hapu, vürtsis on esivanem (ema) 'Liivi kuldrenetti' ja isa 'Suslepast' viljaliha konsistentsi/mahlade voolamise iseloomu. Koor on pisut mõrkjas. 

Leiust tegin juttu ka eelmisel aastal; viljaliha on kreemikat tooni, kollakas; esimene amps on magus, veidi puine, siis tuleb terav hape, järelmaik vürtsikas - meenutab ahjus küpsetatud õuna. Leiu südamik on poolavatud, seemneid palju (3 kambris).

'?' ja 'Narodnoje'.

'Narodnoje' viljaliha lõhnab meeldiv-õrnalt, maitse harmooniline, lõhnav?!, magusapoole kaldu; järelmaik pikk ja vürtsika happega. Täisküps 'Narodnoje' nõretab mahlast; lauaõunana võib puuduseks lugeda paksu viljakoore, aga enne täisküpsust korjatud õun säilib heade maitseomadustega veel peale kuldrenetti.

Millistest õuntest moosi keeta?

Suveõunte aeg on läbi; sel suvel on kõik varajasem. Kolm päeva tagasi keetsin pohla-õuna moosi... arvasin, et katsetan magusa 'Kondaja pirnõunaga'.... kuigi magusaid ei soovitata, ja kui moos paha saab, siis toon metsast uued marjad. Siiski läksin nelja kilomeetri taha õunaraksu ja tõin hapukaid õunu:

moosiõunad on valgeklaarilikud, aga hilisemad, puu kasvab seemikalusest ja on kultuursordiga pea ühte mõõtu.

Minu aias valmib '?'. Ma ei ole suutnud sorti määrata. Pookeoksa tõin eelmise sajandi üheksakümnendatel istutatud mitmesordiliselt puult, teine sort oli 'Liivi kuldrenett', aga see? On saagikas sort, välimuses on sarnasust 'Melba'-ga, oleks ka loogiline mitmesordiline sügispuu. Aga ta pole 'Melba': maitse on erinev, vilja säilivus on erinev ('Melba'-st kehvem), karkaõõnsus on erinev, haiguskindlus on erinev (parem), viljaliha on erinev.

Sel aastal on '?' viljad üksikult. Eelmisel aastal ta ei kandnud üldse. '?' õied on külmahellad - eelmisel aastal oli suurem ja pikem kevadkülm, selle aasta kevadkülmast pääses õiekobara keskmine õis. Soodsal aastal kasvavad õunad kobaratena.

Kui oleksin '?'-st teinud ristlõike, oleks see 'Melba'-le sarnane: avatud seemnekambrid ja nõrgad lopergused kandid.

See on leid ühe asula lähedalt jäätmaalt - 'Kondaja pirnõun'.

'Kondaja pirnõun' kipub end saagiga ülekoormama. Kasv ja lehestik on vitaalsed. Leiu puuduseks on vastuvõtlikus viljamädaniku suhtes. Omapärane on viljade valmimine, on imelikult erinev - klaasistunud õun hakkab kohe riknema ja mõnel okasal on õunad veel oktoobrikuus otsas, ja maitsvad.

Selline 'Kondaja pirnõun' on maitselt võrreldav ühel Stockholmi saarel kohatud 'Trevoux varajase' pirniga - täielikud mahlapommid, ja vürtsiga! Peangi 'Kondaja pirnõuna' pirni asendajaks.

'Koit' kannab sel aastal esimest korralikumat saaki; sort on hilisepoolne viljuja. Aga õunu olen saanud ka eelnevatel aastatel. 'Koit' maitseb kui hea tavapärane seemiku leid (tähendagu see mida iganes), ei midagi erilist... igav-mahe.

Ja see poogend pakub mõistatust, on vast Pilistverest Põltsamaa poole lugu. On ka sealne puu (nagu moosiõun) seemikalusest kõrvaltüve teinud, tavaliselt juhtub selline asi kultuursordi külmakahjustuse tõttu, aga kultuursort pikapeale taastub, ja nii ongi kõrvu kaks sorti kasvamas. Olin seal huvitatud ühest rohelisest õunast - antoonovka moodi renetist, on puhta ja värske maitsega magushapud õunad. Kultuurpool tookord ei kandnud ja nii võtsin kevadel pookeoksad valelt poolt. Ma ei tea (veel) mis sort on, aga sorti iseloomustab tumedam roheline nahkjas lehestik. Mul oli-on selle poogendiga veel lugusid varuks... teadmatus oli peamine põhjus, miks just see oks alles hoitud sai.

Käisin marjul ja seenel. Pohlad, kukeseened, puravikud, pilvikud, mõned kibedad seened, ühe tatiku panin punktiks. Pildistasin aga hoopis mürgiseeni. Keetsin pohla-õuna moosi. Hommik oli karge õhuga, läksin varakult metsa, et jalutan tasapisi, esimesed pohlad olid kastemärjad, jätsin topsi natuke ruumi, et võtan hiljem lisa, sest plaanisin ka vanu meenutustega pohlakohti külastada. Seenemetsas kriipasin taskunoaga ühe käega kaugele küünitades ja kõike tehes nimetissõrme. Verd tilkus. Peab vist metsas käimiseks seljakoti ostma, see ei hüppa õlakoti kombel seljalt küljele ja vastu kätt. Päev oli raba peal varjuta ja palav. Higistasin, olin ka veidi närviline, sest verine ja higine pabertaskurätt sõrmedevahel segas olemist ja õlakott hakkas soonima kaelasoont. Raba (rist)serva jõudes süda puperdas; sügavam hapnikurohke hingamine aitab, aga rabast välja tulles polnud ikka päikse eest varju, paistis otse seljale. Vett polnud ka kaasas, kannatasin, sest arvasin raba veest veel suuremat janu tekkivat. Esimeste kõrgemate rabaserva puudeni jõudes istusin männi varju maha. Ma pole üldse paigal molutaja tüüp, ikka tasapisi liigun, molutan kõndides, aga küll oli hea, mõnuga ja mõnusalt istusin, ikka pea pooltunni. Ja tulin metsast välja.

Meenutasin, et lapsena sai raba peal palju rohkem käidud. Raba asendas omal moel Elva parkmetsa ja Saaremaa väikseid intiimseid välusid, välude peavärav läks suure pärna alt tunnelist; raba lohutuas lagedal tuulisel põllumassiivil. Nüüd olen maastikuga leppinud, kuigi aegajalt külalised ütlevad, et ei midagi huvitavat, selline lage igav tasandik.

Õunte aeg

Sammasõunapuu 'Uldis'-e maitse puhul häirib koore kootav tuimus... viljaliha on konsistentsilt ja maitselt valgeklaari kanti - kokkuvõttes on 6 palli süsteemis maitsehinne 2. Mahlane õun punaka viljaliha ja vaarikakarva välimusega on kena vaadata, oma aias, mis on söögi pärast, on õunte välimusele numbreid totter anda. Kui oleksin teadnud õunte kehva maitset, poleks sorti aeda toonud.

'Uldis'.

'Astrahani valge' päikselises puus. Hea maik on vahetult enne üleküpsemist; kui tead sordi vigurit, siis saab head maiku nautida päris pikalt, tunnetab käega ära... kõva õun läheb hoiupaigas paari päevaga kergemaks - siis on maitse tipp, kui juba koorele pruune sälke tekib, läheb pehmeks, siis on üleküps, maitsetu, jahune. Puus kipub üleküpsemine rutem tulema.

'Kasper' on parim suveõun; vahest ehk ka liiga kerge maitsega, aga vastu pole midagi-kedagi panna.

Vana 'Tallinna pirnõun' teeb puusse klaasistunud õunu... magusaid. Vana puu on aias kõige stabiilsema saagikusega - haruharva kui ei kanna, üks õun ikka on.