Mai viimased päevad ja täna

Tuletasin kartulipanekuaja klassikat meelde. Rabarberikisell.

See väike lapike sai kartulit täis.

Ilmselt kõrvukrätsi sabasulg peenra otsas, vast eelistab hiiri jahtida. Öösel juhtub aiamaal igasugu asju. Üks varahommik vaatasin, et salatipeenar oli laiguti õhukese kihina üle kaabitud, see oli öökülma varahommik, kui käisin ärevalt külma tegutsemist vaatamas. Siis, hommikul nelja ajal nägin heinamaalt varest õhku tõusmas, kuusehekis kudrutasid kaelustuvid, sookured olid eemal põllul ja mesilaste jooginõu oli samblast tühjaks loobitud; ei teagi kes siis, nagu ikkagi kaelustuvid... .

Kõrvukrätsi paar tegutseb salus. Ühe öö eel kuulsin paari hääli; emalind näis paigal püsivat, aga ma ei näinud teda, ka väga ei otsinud ja ei viitsinud ka passida. Tee peal jalutades nägin, et isalind lendab aegajalt salust välja põllu kohale - nagu näitaks, kui tubli ja õnnelik on.

Tavalisest erinev harilik sarapuu, metsast leitud.

Harilik sirel minu aias lopsakas pole; ööbik tegi ohu häält - pesa juba kuskil; praegu on aias ja metsas õrn aeg - linnud pesitsevad. Vanast aiaosast enne naadi õitsemist ei niida, siiski vaatan ette.

Käisin aia piirilt kivihunnikust kive toomas, viis korda, ja iga kord lendas üks lind kuuri tagant, pruun väike lind, ilmselt aed-põõsalind, ja polegi pesitsuseks põõsast valinud. Pilt sai udune, kähku tehtud, endal oli sant tunne, et lindu pea asjatult ärevusse ajasin.

Täna sain natuke liiga vara õhtale; kaevasin veel natuke maad ja külvasin peeti. Külvamise ajal järsku kattusin sääskedega; arvasin, et kell juba ka õhtu, nii kaheksa, aitab küll. Toas vaatasin, et alles kuus läbi. Aga ei läinud kabatžokkidele pesi tegema. Homme siis vast saab tehtud, siis on külvidega ühel pool... paar istutust jääb veel.