Kevad

Viljapuude õitsemine on sattunud vihmade ja jaheduse kätte. Kas ploome üldse saab? Õunapuud vähestel tundidel sumisesid; hilisema õitsemisajaga sordid veel sätivad end, aga nad on passimisest närtsutunud. Siiski loodan head. Pildil on vihmase päeva iluõunapuu.

Vihmase päeva nartsiss.

Täna kõle päev. Pealelõunast tuli rohkem päikest. Eileõhtusest neljatunnisest niitmisest oli väsimus keres... "pöial valutab". Molutasin nii sama. Suure potitäie suppi keetsin.

Lillepeenra minimaalseks tegemise projekt on ikka käsil.

Peenrasse jäävad:

krookus, kollane,
ida-hüatsint,

kirju püvilill,
üritan taastada ühe vanaema aegse kollase nartsissi,
poeedinartsiss, kolm erinevat varianti,
tulbid, kolm vana sorti,
iirised, see madal, aga plaanin kõrgete sortidega veel katsetada,
tiarell 'Pink Bouquet',
varajane pojeng, kaks sarnaste punaste õitega varianti,
hübriidpojeng 'Starlight',

harilik kurekell (valge valik),

kaar-linnupiim,
hajastani linnupiim,

habenelk (roosa valik),

liilia 'Pink Champagne',

tiigerliilia.

Nendega (sibullilled ja varajased pojengid) ja suvelilledega kujundan uut "Pargiroosipeenart" aiamaa otsa. Tegelikult ma nagu eriti ei viitsi lillepeenramajandada, aga samas ei raatsi mõnest (kapriissest) lillest loobuda... kuigi võiksid mälestuseks jääda; võiks ju võtta pähe, et ei jända 'Pink Champane'-ga, 'Pink Bouquet'-iga ja tulpidega, ise sa need siia tõid... või vanadest peenrakohtadest paljundasid-äratasid; pargi all, salus, teede ääres ja teistes aedades on lilli küll ja küll. Aga lasen vaikselt edasi...