neljapäev, 17. juuni 2021

Puud

Puud. Mets. Park.

Käisin hoidjatädi surmani igal aastal Elva parkmetsas jalutamas. Nüüd käin harvem. Ükskord tuli hoidjatädi surnuaiani kaasa, et pool teed on koos minna. Oma vanemate haua juures, seal taga nõlva tipus vaatas ta Vaikse järve poole, ja ütles... .

Meie Saaremaa kodukülas oli dendroaed: mind huvitasid puud ja põõsad väga. Olin mitmel korral teejuhiks puuhuvilistele. Üks kord üks puunohik sai meie pool ka öömaja. Viisin ta aeda kohale, seal ütles ta tünnilt, et ärgu ma teda segagu... selline mats oli. Tegin seal oma tiiru ja tulin tulema. Kurtsin emale solvumist. Ema ütles, et oli veidrik. Lapsele jäävad sellised ebaviisakad näod meelde, nüüd vaatlen teda pisut nagu looma, ikka heatahtlikult.

Miskipärast olen pidanud vajalikuks enda ümber olevaid puid vaadelda; vahel olen muutunud päris hasartseks. Nii on mälupilti salvestunud puud-põõsad; moodustunud kaart ja oma aed. Paljud mälupildid erutavad meeli, eriti kadunud vaated. Üks päev mõtlesin oma Tartu koolitee lemmiklõigule, kui palju on koht ajas muutunud - vast pooled puud-põõsad on kadunud, ammu on kunagi lõputusse taevavaatesse suur hoone ehitatud, vahtrad ja kask olid viimased maa pealt, puu, kellele aegajalt pimeduses selga toetasin, on paar aastat tagasi maha võetud. See koht muutus tähtsaks lihtsal inimlikul põhjusel, veel enne Toometagusele elama sattumist, veel enne teadmist, kas üldse Tartusse jään. Nüüd näen vahel unes, et lähen sinna, aga kõik on täiesti teist moodi: tänav on, aga majad ja melu suurlinlik, nõlvad kõrgemad ja pikemad, osalt metsikud, unes on aga kõik vana-tuttavlik. Ükskord nägin unes, et omasin seal kandis ühes klassitsistliku stiiliga majas katusekorterit ja rajasin  maja kõrvale linnaparki salaja omaenda äranägemise järgi üht pargiosa (unes on kant tegelikkusest kordi avaram ja liigendatum), istutasin igasugu peeneid puid ja mõtlesin, et kuidas seda pargiosa hakatakse väheseid küsimusi küsides pargitööliste poolt hooldama, sest pargipuud ja -põõsad vajavad hoolt; huvitav ja erutav; unenäod ongi eufoorilised.
Henry sirel siin aias. Seemne võtsin sealt samast vaatest; enam ta seal ei kasva.

Pargipuudel on siin aias tuule- ja külmakaitse ülesanne. Kuigi puud mind huvitavad, ei ole ma siiski liigirikast dendroaeda rajanud. Kui viljapuud, ka vähelevinud ja kaks roosi välja jätta, siis on siin aias 18 võõrliigist puud-põõsast, aga ma ei kurvastaks, kui neid oleks poole vähem. Et te ei arvaks, et esiotsa võõrliigid on mingid haruldused, siis loetlen need 9 üles: harilik ebajasmiin, laialehine ebajasmiin, värd-ebajasmiin, ameerika jalakas, lõhnav kuslapuu, jaapani nulg (jänes kahjustanud), Henry sirel, harilik sirel, ilu-õunapuu. Minu aed on kõikjal.

Harilik ebajasmiin kuulutab suve alanuks, täna.

Selle suve esimene aedmaasikas, täna.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar