Võrtsjärv

Esimesel päeval hakkas sadama.

Teine päev oli väga tuuline.

Rannu kirik.

Traktor künnab põldu.

Kokkuvõte õuna-aastast

Toon ka "Õun ja õun" postituse värskemaks; muudatusi on vähe.

Talvekahjustusi polnud. Kevadkülm kahjustas õisi, just varasemaid õitsejaid, tugevad kahjustused olid põhisortidest 'Narodnojel', 'Liivi kuldrenetil' ja 'Liivi sibulõunal'. Teiste põhisortide saagiga jään rahule, 'Aiarosaliaga' väga rahule.

Kevadel kimbutas tuulevaiksemate kohtade õunapuid harilik külmavaksik, eriti hull oli 'Liivi kuldreneti' välimus - suve jooksul kasvatas küll uued lehed, aga mõju on ilmselt ränk.

Võrdluseks vaatan ka üht aeda lähikonnast... kevadkülm kahjustas õisi päris tugevalt: 'Antonovka', 'Croncels', 'Põltsamaa taliõun' ja 'Liivi sibulõun' jäid saagituks, seevastu 'Tellissaare', 'Wealthy' ja 'Pärnu tuviõun' kandsid hästi.

 

Õun ja õun

Panin siia õunasortide nimekirja oma aiast(aedadest). 

Hetkel minu aia põhisordid:
'Aiarosalia' - oma aia sort. Parim maitse, magus-hapu, pika järelmaitsega - avar. Viljaliha on suus sulav, koor veidi nahkjas, muutub säilimisel vürtsikamaks. Parim maitse saabub järelküpsedes keskmiselt oktoobri viimasel kümnendil, tavalises sahvris säilivad maitset kaotamata jaanuari keskpaigani, oleneb aastast, jahedama sügise korral säilivad kauem. Puuduseks on puu külmahellus, emapuu hävis u. 30 aastaselt saagirikka ja põuase suve järgi tulnud tuulisel külmal lumeta talvel. Ka okulaadid hävisid ühel talvel lumepiirini, aga puud said taastatud ja rohkem ei ole külmakahjustusi näinud, 11 viimast aastat on soojad talved olnud. Ka kärntõbi on mõnel aastal vilju kahjustanud ning esineb saagita aastaid ka noorel puul. Puuduste tõttu on tema kasvatamist raske soovitada, aga maitse on minu lemmik.

'Astrahani valge' - väga vana suvisort, isu äratav magushapu õun; üleküpsed ehk puult kukkunud õunad kaotavad maitse; puult nopitud õun on hea; päev-paar enne täisküpsut korjatud õun säilib 5 päeva, parim maik saabub tavaliselt kolmandaks päevaks, siis tunneb käega kaaludes, et õun on kergemaks muutunud, aga kui juba pehmeks muutub, siis on maitse kehv. Maitse kõrghetkel on aimata sarnasust 'Furmint' viinamarjadest tehtud kuiva veiniga, järelmaik on isu äratavalt pikk - nektariini vürtsi meenutab. Puu on suure kasvuga.

'Kasper' - parim suveõun, mahe-vürtsikas, tasakaalus maitse. Pika tarbimisajaga.

'Liivi kuldrenett' - ammune sügissort, eestlaste lemmik, aga mina tarbin vähe, sest 'Paide taliõuna' ja 'Serinka' kõrval tundub ta maitsetu, üleküpsedes kaotab maitse sootuks. Jääb nišisordiks maitsemeele puhkepäevadel. Olen ta pookinud ühe puu kõrvale suunatud ladvaks, sellest piisab.

'Liivi sibulõun' - vana talisort, õunad suurepärase maiguga ja suurepärase aroomiga. Puu suure kasvu tõttu soovitan teda kasvatada poolnõrgakasvulisel alusel, nii on ta ka varaviljuvam.

'Narodnoje' - suvelõpu ja sügissort. Kolme-neljaaastase puu ladvaks poogituna viljus juba teisel aastal. Saagikas. Küps õun on vahaja kollase tooniga, ilus, magushapu, mahlakas, väga küpsena muutub valgeklaarilikult koredaks, aga maitselt on parem. Õunte käitlemisomadused: trantsporditavus, säilivus ja köögis kasutatavus on meil levinud varasügise sortidest ('Kaja', 'Melba', 'Sügisdessertõun') etemad. Puu on loomupäraselt madalama kasvuga. Külmakindlust kommenteerida ei oska. Nimetatuna olen sorti kohanud ühes nõukaaja eesti ajakirjas kolhoosi-/sovhoosiaia planeerimise nimestikus, kas istutati, ei tea. Eestis pole sort levima hakanud.

'Paide taliõun' - suurepärase maiguga vürtsikas magushapu sügisõun. Talvel on [korjata tuleb septembri alul] õuntel rahuldav maitse, vürts taandub, muutuvad mahedamaks ja magusamaks.

'Serinka' - vana sügissort, suurepärase laia maitseskaalaga õun. Enne söömisküpsust korjatud õunad küpsevad säilitusruumis järgi maitsehäädusest miskit kaotamata. Viljad säilivad detsembrini. Täisküps viljaliha muutub konsistentsilt kreemjaks. Sordi puudusteks on väga hiline viljakande algus (kümme aastat) ja küps vili on väga õrn, nõudes erilist hoolt.

'?' - väga saagikas hapukas-magus suhkruse järelmaitsega sort. Omapäraks on puus järk-järgult valmivad viljad (hea omadus koduaias) - septembri jooksul. Pookeoksad sain ühelt mitmesordiliselt puult mis oli ostetud eelmise sajandi viimasel kümnendil rändkaupmehe käest. Sordi plussiks on stabiilne saagikus ja peaaegu haigustevabad õunad; miinuseks on küpsuse määramise raskus, nii võivad suhu sattuda kõva viljalihaga maitsetud õunad.

Katsetuses olevad sordid:

'Babuškino' - vana vene talisort, hilise viljakandealgusega.

'Liberty' - aretatud USA-s. Viljad tarbimisküpsed oktoobrist, talvehaku õun. Mureda viljalihaga, värskendav... miski vastu ei hakka. Puuduseks võib olla nõrk külmakindlus.

'Moskovskoje pozdnee' - Venemaal aretatud talisort. Viljaliha on mahlane, magus-hapu, rahuldava maitsega - maitsev metsõunapuu... . Väga hea säilija, säilitamisel muutub magusamaks.

Suurema tähelepanu alla jäänud sordid:

'Kitaika-mat' - teda aeda pookides oli mälestuses noore õunapuu kuni 90-grammised mahlast nõretavad peaegu läbini klaasjaks muutuvad tasakaalus suhkrute ja hapetega  õunad - minu jaoks parim õuna maitse eales: hape on veidi terav ja spetsiifilise (kitaikadele omase) pargiga, posu mahlaseid suhkruid silub pikka järelmaitset, aga sellist õuna saadetud materjalist pole tulnud; tavaline õun on 40 grammi, siiski koguneb südmikesse mahl, aga maitse pole see. Ja vilja kuju on mälupildi omast ümaram. Miks jääb minu aias mälupildi materialiseerumine vildakaks? Kas asi on kliimas või aluses?
NB! Käisin mälupilti kontrollimas, mälu osutus õigeks. Ilmselt on minu aeda saadetud mitteõiged pookeoksad. Silmastasin uued..., vast saab ikkagi põhisortide sekka. 'Kitaika-mat'-i õunad valmivad augusti lõpus/septembri alul ja säilivad väga lühikest aega.

'Põltsamaa taliõun' - kerge vürtsiga tasakaalus magushapu maitse. Tarbimisküpsuse alul delikatess-õun, hiljem, u. uuest aastast vähese maitsega.

'Tallinna pirnõun' - väga vana magus suvisort. Puuduseks on väga hiline viljakande algus, aga vanas eas iga-aastase saagiga. Tarbin vana puu klaasjaks muutunud vilju luksuslikult, aga sorti uude aeda ei istutaks, sest tarbin magusaid õunu vähe.

Jäänud, olnud:

'Aamisepa 14' - 'Valgest klaarõunast' natuke hilisem ja kujult piklikkoonilisem... maitse kergem. Säilitamisel viljad riknevad südamiku juurest ja kaotavad hea maitse. Loobusin Aamisepa aia valikust, oli 3 erinevat.

'Alesja' - Valgevenes aretatud talisort, magushapu. Maitse hinne jääb hea(nelja) tasemele.

'Anis alõi' ('Punane aniis') - kehva maitsega väiksepoolsed õunad.
'Anis polosatõi' ('Joonik aniis') - ja 'Punane aniis' kasvasid meie Saaremaa aias. Siin aias kasvatasin kümmekond aastat 'Joonik aniisi' ja loobusin temast, sest sügissorti korraks hoiuruumi korjata on tülikas - õunte hea maik tekib septembris hoiuruumi korjatud saagi järelküpsedes, siis aga hakkavad järsku riknema. Puus (üle)küpsenud õunad ei ole hea maiguga. Hoiuruumist võetult maitse kõrghetkel väga hea maiguga ja väga meeldiva aroomiga - tuba saab õunalõhna täis. Noor puu on iga-aastaselt viljakas.

'Antonovka' - hea köögiõun, parimad dessertomadused kujunevad välja pikkadel soojadel sügistel, siis naudin vahelduseks ühe õuna omapärast vürtsi... lauaõunaportsuks on nad liiga hapud.
'600-grammine Antonovka' - suure kasvuga puu, viljad valmivad 'Antonovka'-st varem ja on vähem hapud; maitsel ja viljaliha konsistentsil on sarnasust vana klassikalise turuõun 'Gravenstein'-iga.

'Belorusskoje sladkoje' - Valgevenes aretatud magus talvehakusort; kärntõvekindel (Vf geen) - see on suur pluss. Tarbimisküpsuse saavutab sahvris seistes oktoobri keskpaiku, head ka jaanuaris. Maitse on magus, värskendav, üllatab koore pisi-pisikese happega - lisab õunale väskendava vürtsi.

'Borovinka' - lühikese tarbimisajaga varajane sügisõun, sort on viljakas ja hea maheda magushapu maitsega. Minu jaoks jääb maitse liiga tavaliseks.

'Cortland' - talisort; peen maasikat meenutav maitse tuleb säilitamisel. Minu aias oli varem mitu puud, aga olen temast praktiliselt loobunud, sest õunal puudub järelmaitse.

'Croncels' - ei saavuta minu aias sordile omast melonlikku maitset. (Olen sellisest asjast ka Eestis 'Croncels'-i kasvatamiskogemust jaganud kirjatükist lugenud.) Lähikonnas kasvab üks veidi nõrgema kasvuga, aga siiski päris kõrge puu, kasvab poolvarjus, tema viljad valmivad igal aastal; ilmselt on tal põhjamaa kliimasse sobiv alus, aga ma ei viitsi alustega katsetama hakata. Olen seda sorti kohanud kolmes (nüüd juba rohkemas) vanas aias, kõigis käitub/käitus erinevalt: 1) valmib septembris, viljad õlgkollased; 2) valmis septembris-oktoobris, viljad valkjas-rohekad, puu oli aias kõige suurema kasvuga, aias viljakas muld ja kivimüüriga kaitstud mikrokliima; 3) viljad ei valmi, puu tugeva kasvuga... võtsin pookeoksad kahelt esimeselt, mõlemad käitusid seemikalusel ühtmoodi mittevalmivalt. Aga valminud õunu toon isikupärase maitsevahelduse jaoks oma sahvrisse.
'Dolgo' - salatiõun, pidas aias päris kaua vastu, kuigi mina tema vilju ei kasutanud.
'Gelber Richard' - omapäraselt magus õun, renetilikult kõva viljaliha nõretas mahlast. Vana puu kandis väga ebaühtlase suurusega õunu.

'Kaja' - suurepärase maitsega magushapu suvelõpu sort. Sordi puuduseks on külmahellus, seetõttu kasvatan teda külmakindlama sordi võrasse poogituna. Puuduseks on ka viljade kerge varisemine ja õunad on väga tundlikud löökidele. Vajab külmade ja tuulte eest kaitstud kasvukohta. Arvasin ta põhisortide seast välja, sest 'Narodnoje' on temast üle.
'Karksi renett' - kasina maitsega taliõun. 
'Kasepere taliõun' - magusapoolne õun, minu aias nakatusid õunad igal aastal tugevasti kärntõppe, loobusin sordist.

'Kersti' - Pollis aretatud talisort. Viljaliha mure, pestud magushapu. Tavalises sahvris säiltades hakkab liiga ruttu närtsima. Võra loomupärane kasv on hajali; külgoksad venivad pikaks ja juhtoks on jõuetu. Kui võra on kujundatav (allub päris hästi jõulisele "klassikalisele" püramiidlõikusele), siis saagikus on seni (aastate jooksul) pea olematu-ebakvaliteetne, nõnda mõlemal puul, nii "vähemkujundatud" kloonalusel kui "klassikalise lõikusega" seemikalusel. Sordi noort lehestikku kimbutab teistest sortidest tugevamini kevadine külm - suvel lisanduvad lehtedele seenhaigused. 

'Koit' - palju kiidetud maitsega sügissort ei saa minult palju kiita, kuid on siiski täitsa hea maiguga, aga liiga mahe.

'Konfetnoje' - suvisort. Väheldase suurusega õunad on magusad (mitte magedad) ja mahlakad, aimdub imevähe hapukust, põhjas pisut-pisut parki ehk kuivust. Pisikese kuivuse tajumise pärast ta minu aia põhisortide sekka ei jõudnud, aga magusaid ja mahlakaid õunu armastavad inimesed ei lase end sellisest väga-väga väiksest probleemist häirida. 
'Koonik' - kehva-maitsetu maiguga õun. Ilusast kujust ja saagikusest ei piisa, et minu aeda pidama jääda.

'Korobovka' - vana vene suvisort: tuntud ka meie vanemates aedades (olen kohanud Tallinna ümbruses). Väiksed lamedad-lameümarad õunad on kerge vürtsiga, erilise magususega, mahlakad.

'Krameri tuviõun' - kui on õunasaagita aasta, siis temal ikka mõni õun on, siis muidugi maailma parima maiguga; puust võtad ja sööd. Väga hea mahlaõun. Puu tahab noores eas tugevamat kärpimist-kujunduslõikust, sest oksad on kehvad hargnejad, hooldamata puu on kõrge ja (paras)hõre. Miks olen aastaid end saatnud sordi siia aeda toomata jätnud? Küllap on piisanud sügisest talvehakuni olemasolevast... ma ei vaimustu omapärasest meeldivast magusanoodist, mis iseloomustab 'Leedu pepin'-it ja temast aretatud sorte.

'Krügeri tuviõun' - Eestimaal laialt tuntud suvisort, puuduseks on viljamädaniku esinemine ja puu kerge nakatumine tüvevähki. Kvaliteetset saaki pole siin saanud.

'Lembitu' - palju kiidetud maitsega sügissort maitseb mulle igavalt, lihtsalt meeldiv magushapu õun, maitseomadustelt meenutab 'Borovinkat'.

'Martsipan' - eemaldasin aastaid tagasi aiast vana puu, kelle magedad viljad olid (tömp)koonilised, aga temast sai ka poogendid tehtud ühele valitud seemikule, seal muutusid martsipanid sordiomaselt lameümaraks ja maitsvamaks. Aga siiski, mina sellest sordist lugu ei pea, nii pookisin poogendid üle.

'Melba' - magushapu suvelõpusort.

'Nitschneri maasikõun' - 'Okerö'-le sarnane viljaliha konsistents, küpseb hiljem; maitse on erinev, pestud-magus ja kuju on erinev - "kandiline". Minu vanaisa esimeses aias hinnati seda sorti väga, kuid minu jaoks jääb õuna maitse liiga mahedaks. Ilmselt kasvab paremini Lääne-Eesti saartel ja Edela-Eestis. 
'Okerö' - ilusa viljaga talvehaku sort, magushapu õun. Sordil leidub erineva värvusega variante - triibulisi ja laialivalguva roosaka või päris tumepunase jumega (olen neid kõiki tarbinud). Kirjanduses soovitatakse paljundada roosakat klooni, ilmselt isuäratavama turuvälimuse pärast, sest maitses pole neil vahet; on olemas ka roheline variant, aga teda pole mina kohanud. Paljudele tema tasakaalus maitse meeldib, aga minu jaoks jääb üksluiseks... nagu temast aretatud 'Talvenauding' ja 'Sidrunkollane taliõun'.

Triibuline ja tumepunane 'Okerö'

'Orlik' - hea maitsega sügis- ja talvehakusort, happed ja suhkrud on tasakaalus, viljaliha veidi mõru-parkiv... aga järelmaitse meeldivalt pikaldaselt suhkrune.

'Orlovskoje polosatoje'- kõva ja roheka viljalihaga suured ümarad roosõunalikud sügisõunad. Maitsel on aimatav meeldiv omapära, magushapu, aga need mureda viljalihaga õunad ei mõju. Saagikas sort.

'Pepin-šafrannõi' - kuiva kõrvalmaitsega magus õun. Mahl võrratu, viinamarjasuhkru alatooniga - peene vürtsiga (vist üldse parim - seetõttu võiks teda kasvatada). Võra on ümar, vananedes laiub ja tiheneb, seetõttu kipuvad oksad erinevatel põhjustel murduma. Üks puu raugastumise põhjuseid on ka külmahellus, aga sort on siiski visa hingega, taastub hästi.

'Pervinka' - kasina maitsega. Kärntõvele resistentse (Vm geen) sordi viljad on viljamädanikule vastuvõtlikud. Sort saagikas. Puuduseks õunte lühike säilivus - põhisaak valmib septembri alul.

'Pirja' - Soomes aretatud suvisort maitseb kui talvine Poola õunte masstoodang.

'Pärnu tuviõun' - ei taha, kuigi lapsena Saaremaa aias sai üks sügis päris isuga söödud. Sordi puuduseks on hea maitse lühike kestvusaeg (peab peale sattuma) ja õun on muljumisele väga tundlik.

'Sidrunkollane taliõun' - õunad ei säilinud hästi, maitse igav, seemikalusel puu võra halvasti kujundatav.

'Streifling Herbst' ('Sügisjoonik') - keskpärane maitse, teinekord päris hea, kui on viljakas maa ja palju päikest.

'Studentšeskoje' - Venemaal aretatud talisort. Viljaliha on heleroheline, õrna konsistentsiga, mahlakas, maitselt magushapu, minu jaoks liiga hapu, võibolla muutuvad nahkja koorega õunad säilitamisel magusamaks, katsetamiskogemus on napp.

'Suislepp' - vana suvisordi poogendeid oli huvitav jälgida, aga vaimustust ei tekitanud. Siiski, aegajalt suisleppi kohates tunnustan nende maitset.
'Sõstraroosa' - õunte mageda maitse pärast loobusin puust juba ammu. Kehval kasvukohal jääb õuntele kuiv-pargne kõrvalmaitse. Saagikas sort.

'Säfstaholm' - suveõun, olen teda kohanud mitmes vanas aias. Küpsed viljad lõhenevad kergesti, muutuvad mõnikord klaasjaks, enamasti jahuseks... maitselt on palju paremaid sorte.

'Sügisdessertõun' - maitsel veidi puine alatoon (iseloomulik suurema parkainete sisaldusega õuntele), on hea magusapoolne mahlakas dessertõun. Ebasoodsates/kaitsmata kasvukohtades esineb tüvedel suuri külmakahjustusi ja niiskel külmal savimullal ei kujune suhkrust maitset. 

'Talvenauding' - on aias ühe rikkalikuma sortide valikuga sordivaramu-puu toesemoodustaja, andes ka ise saaki. Viljad on igavamaitselised, aga mõni tooremalt korjatud õun säilib päris hästi märtsini, need on siis poe banaanidest paremad. Puus küpsenud ja ka veidi külma saanud õuntest saab täitsa head mahla.
'Tellissaare' - ainult parajalt märjal viljakal ja valgusrohkel kohal saavutab maitsehinde hea. Mööndusega maitse suhtes, näen tal aias kohta hästi säiliva viimase õunana, kuigi loodan leida asendust.
'Tiina' - sordist loobusin ammu, õuntel on küll vürtsi, aga minu jaoks jääb tuim-magusaks, igav, lisaks nakatus tüvevähki.

'Tšernogus' - vana sort. Kasina maitsega viljad närtsivad hoiuruumis ruttu. Saagikus tagasihoidlik. Puude võrad on paraja kasvuga, olid aia kõige tervemad puud.

'Uldis' - Lätis aretatud suvisort, sammasõunapuu. Maitse magushapu, võibolla liiga terava happega; mahlakat vaarikpunasetriibulise välimuse ja roosakiulise viljalihaga õuna varjutab kootav tuimus.

'Vaarikõun' - vili valmib septembis ja säilib päris pikalt. Meeldiv tasakaalus ja vürtsikas maitse, aromaatne. Suur hulk vilju muutuvad südamiku ümbert klaasjaks. Õun kuni keskmise suurusega lameümmargune, kantidega. Karikaõõnsus peaaegu puudub. Karikas ümbritsetud viietiselt nibude ja kurdudega. Viljavars lühike, roostetaolise kihiga kaetud varreõõnsuses. Valminud vilja koor kaetud vahakorraga, hele rohekas-valge põhivärv kaetud vaarikpunaste tihedate joontega ning laikudega. Maitse puuduseks on lühike-kuiv järelmaitse, kuigi vili on aromaatne ja mahlakas.

'Valge klaarõun' - huvitav, hilja küpsenud valged klaarid on parema maitsega, muidu eelistan teisi suvisorte. 'Valge klaarõun' on hea köögis kasutada - juba toorepoolselt, aga tunnistan, minu huvi selle sordi vastu on väike - 'Astrahani valge' ja 'Kasper' on tähelepanu endale võtnud; 'Kasper' on ka hea salati ja koogiõun.
'Valge suvikalvill' - Euroopast (Prantsusmaalt?) 17./18. saj. pärit suvelõpu sort. Võraharud terava nurga all, puu kõrge kasvuga. Vili täisküpselt väga mahlakas ja meeldiva tasakaalus hapu ja magus maitsega, suveküpsuse maitsega. Üleküpselt kaotab maitse ja enne küpsust korjatud õuntel järelküpsemist nagu eriti ei toimu, viljad valmivad puus järgemööda. Hakkab varakult vilja kandma, saagikus väike.
'Veteran' - Venemaal aretatud talisort. Maitse magushapu, ei midagi erilist; mahlakas lõpumaitses on ploomilikku vesist ja veidi teravat hapet.

'Wealthy' - saagikas, olen kasutanud mahla tegemiseks, muidu süüa pole teda kunagi tahtnud.

_

Muidugi on minu aedade ajaloos ülalkirjeldatust rohkem sorte ja vorme, aga, aga... kõigest pole vaja ja ei jõuagi juttu teha. Praegu on aias 34 õunasorti - lisaks üle tosina seemiku ja neli sordikahtlust.

Siiski lisan postitusse veel posu sorte keda ei plaani aeda tuua, on aga degustatsiooni-laualt läbi käinud:

'Amorosa' - meeldiv värskendav hapukas õun, nahkjas-nätske viljakoor lisab kaua kestva järelmaitse, aga maitsete bukett on liiga lihtne,

'Antei' - taliõun, kehval agrofoonil viljade kvaliteet ei rahulda, maitse magushapu, hapete bukett veidi ninnahakkav/murune,

'Auksis' - ilusa välimuse ja mõnusalt koreda viljalihaga talvehaku õunad on meeldiva maheda magushapu maitsega - maitse liiga iseloomutu,

'Aule' - meenutab oma üht vanemat, 'Cortlandi', järelmaik on väga õhuke, ununeb kohe, vili kauni roosaka jumega, kuju korrapärane kujukate varre- ja karikaõõnsusega,

'Delikates' - löögiõrn, magushapu,

'Eva kuld' - kaunilt värvuv magusapoolne maheda peene vürtsiga sügisõun on jätnud mulje, et kõige peenem maitse jääb Kagu-Eesti kanti,

'Filippa' - juba lahti lõigates tunneb erilise vürtsiga lõhna, maitse magushapu, vilja koor on meeldivalt vürtsikas; sordi puudusteks pean, et igal aastal viljad ei küpse piisavalt ja puu on külmahell,

'Ijulskoje' - nätske koorega mahlakas ja täitsa hea magushapu suvisort, maitses igav ühekülgne veidi terav hape; viljad puult liialt varisevad,

'Jaspi' - 'Melbat' meenutab,

'Kaari' - vähese maitsega vesine hapukasmagus,

'Kaidi' - kauni punaka värviga nahkjas vahane koor viitab heale säilivusele, magushapu, meeldiv-värskendav, viljaliha punakate kiududega, 

'Kaimo' - pestud-magus sügisõun,

'Karamba' - magus õun, värvub väga kenaks, maitse kõrghetk jääb sügisesse (hindan K. Kase magusate sortide seast kõige maitsvamaks), uuel aastal on endiselt mahlane, ent vürtsita,

'Kastar' - magus, tuim,

'Katre' - näib, et puus arenevad viljad väga ebaühtlase suurusega; turul mõjub viljade välimus tuhm-määrdunult, heaks säilimiseks tuleb saak koristada õigel ajal - nii saabub peen maitse jaanuari lõpul, mahedal tasakaalus maitsel iseloomulik noot, meenutab kollast ploomi, aga vesised õunad lõpetavad isu ruttu,

'Kirki' - igav 'Talvenaudingu' maitse,

'Komsomolets' - Tallinna botaanikaaias tutvusin puuga kellel stabiilne ja kvaliteetne saagikus, võibolla on punased õunad head moosiks keeta,

'Koritšnoje polosatoje' ('Jooneline kaneelõun') - vana Venemaalt pärit suvelõpu sort; väga kaunid sügavpunaste joontega õunad; keskpärasel hapukasmagusal maitsel kuiv kõrvalmaitse, mida ilmselt siis kaneeliga seostatakse, viljaliha iseloomulikult kollakas (näib väga isuäratav), (lisaks) muutub osaliselt klaasjaks,

'Kovalenkovskoje' - lage,

'Krista' - küps vili väga isuäratava välimusega - kumav, aga maitse liiga vesine - magushapu,

'Lea' - rohu maitsega,

'Ligol' - mureda viljalihaga magusapoolne õun, peene vürtsiga, kauni kuju ja värvusega, aga teadmine, et kümmekond aastat tagasi kahjustusid Eestis puud külma tõttu, tekitab küsimuse soovitussortimenti arvamise põhjendatusest; ilmselt tasub intensiivaedades kvaliteetse saagi pärast riske võtta,

'Liivika' - mahedamaitseline, veidi puine "kõigilemaitsev" sort,

'Lobo' ja 'Spartan' - sarnase maitse ja omadustega õunad, viljad väga kenad, aga mulle ei meeldi sama nüanss mis 'Cortland'-i puhul - mahlased õunad, aga suu jääb kuivaks, järelmaik väga-väga lühike,

'Madli' - tuumakas puine-mage õun, aga ka vürtsikaks hinnatud,

'Maikki' - punane pisut suislepliku happega valgeklaar,

'Make' - mage,

'Meelis' - oleks nagu Polli magushapude uudisaretiste maitse-etalon, liiga peene-vähemärgatava maitsega,

'Merry Gold' - mahe, meeldiv, veidi hapukas, tasakaalus magus ja hapu; veidi mõru koor lisab omapärast vürtsi ja toob magusust esile,

'Mõnu' - mõnusalt magushapu, vihjega 'Antonovkale', löögiõrn,

'Pfirsichroter Sommerapfel'? - septembri alguspooles valmiv õun on kooniline, kantidega, siiski veidi rulljas, kuni keskmise suurusega, värvub joonelise punaga, koor nahkjas, viljaliha valge, pehme, koore all punakas, maitselt mage, kuigi aimatavat hapet siiski on, aga rahuldavale maisemomendile tuleb peale sattuda, on korraks; puu on viljakas, nõrga kasvuga, rippuvate okstega, lehestik iseloomulikult punakate roodudega, näib sinakas - pikad lehed hoiavad keerdu (lokki),

'Pobeda' - magushapu, igav,

'Raeda suviõun' - mage,

'Raile' - mahe, ei midagi erilist,

'Salla' - kirjanduse andmetel kompoti ja marineerimise õun, helekollased väiksed viljad küpsevad puus üle ja maitsevad magusa ja jahusena, ise eelistaks köögis kasutada happelisemat õuna,

'Signe Tillisch' - pretentsioonitu maik, meeldiva peene vürtsiga mahlakast ja õrna viljalihaga õunast saab ruttu isu täis,

'Sinap orlovski' - keskpärane või kasin maitse, kirjanduse andmel vajab sort maitse arenguks sobivat suve,

'Solnõško' - hapukas, vürtsiga, löögiõrn,

'Sputnik' - vähese maitsega,

'Sweet 16' - mure kollakas-kreem viljaliha näeb välja väga isuäratav: esimene maik on magus, siis lisandub värskendav õrn happe park/vürts... vilja koore kuiv maitse häirib... järelmaik avar, kerge, värskendav ja suhkrune,

'Zarja Alatau' - magushapu jõulise maitsega taliõun, vürtsid-happed jäävad liiga lihtsaks, aga sellegipoolest hea õun, ja ilusa ühtliku kujuga; kusagilt kirjandusest hakkas silma, et sordi parimad omadused põhja pool välja ei kujune,

'Tšistotel' - pirakad õunad, tavalise maitsega - magushapu,

'Virve' - maitsetu, kerge, magus, löögiõrn.

Minu aias peaaegu et puuduvad Polli (K. Kase) uusaretised, sest uued vürtsiga magusad sortid on minu maitsele igavad. Olen elu jooksul küllalt palju kohanud huvitava-isikupärase-meeldiva vürtsiga magusaid seemikuid, peamiselt jagan nad kahte rühma: 1) sordikirjeldustes nn.vürtsikamatena kirjeldatute laadsed nimetan puisteks ja 2) kergema maitsega mahlasemad tüübid nimetan pestuteks. Ja K. Kase magushapud uusaretised on minu jaoks liiga mahedamaitselised - mis veest närida? Niisiis olengi jäänud peamiselt vanade sortide juurde - pean maitset tähtsaks.

Arvan, et olen õunte (põhisortide ja katsetuses olevate) valiku piisavalt laiaks kujundanud, et maitseid on piisavalt. Ma ei pea enda aeda kollektsioonaiaks; kollektsioon on minu peas, ja ka märkmetel, ja aedades kokku. Võin kergemeelselt öelda, et minu aias on aastatega välja kujunenud tasakaalus arvudega põhjuslik sortide-leidude väljapraakimine ja juurde toomine. Hindan õunte maitset, mis on loomulikult seotud viljade teiste kvaliteedinäitajatega, muud süsteemi pole, ei mingi koha patriootlikust ega lõputut geneetilist mitmekesisust. Aed on söögi pärast.

PS: kuna on tulnud küsimusi, et kas kasvatan viljapuid ka soovijatele, vastan - ei.

Õuntetreti järelkaja

Kolm õuna, kõik peente maitsetega, kõigis miskit kuldrenetilikku.

1) pildil vasakpoolne õun on ilusa kuju ja välimusega, kõik õunad on klaaristunud. Suurel hulgal õuntel on tupplehtede jäänused pea olematud, tehes nii õunad puhaskollasteks pärliteks.

2) keskmine õun saab maitse pimetestil nimeks 'Golden Delicious'.

3) kõige küpsem, kõige heledam koor, kõige valgem viljaliha, kõige magusam, väga kuldreneti maitsega, hea vürtsikas-magus järelmaik. Kuldrenetist on erinev ka koredam viljaliha.

Õuntetrett

Tegin täna neljatunnise rattatiiru, vaatasin õunapuid ja sügismaastikku.

Jäätmaade seemikuvalikust tõin kuuelt näpuotsaga koju. Maitsevaheldus. Need kõige suuremad õunad on maitselt väga head.

Parem karta kui kahetseda

Mõni päev tagasi lubati kaheks ööks külma; esimesel veidi oli, teise keskööl ähvardas tulla, aga kriitiliseks ajaks saabus hoopis soojem õhumass.

Kõrvitsad said korjatud; külmkappi veel kabatšokke ja kurke.

Kaks käega kaaludes 300-400 grammi kaaluvat kõrvitsat mahtusid poolekslõigatult väikse praeahju keskmisele riiulile kenasti. Südamikesse toppisin külluslikult värsket punet. Küll sai hea - pune välja, koorida ja hõõruda kahvliga puruks, või, sool, pipar lisaks. Ainuke häda oli kuumi kõrvitsaid koorida, aga see töö sai tehtud. Küll sai hea.

Üleeilne päikseloojang.

Täna, õhtu õunaias. 'Aiarosalia'. 'Aiarosalia' tahab parimaks maitseks järelküpsemist, aga hakkab juba puust alla kukkuma... on erakordselt soe suve lõpp olnud.

-

See on see Pilistverest Põltsamaa poole lugu. Teen tast juttu, sest maitseb hea. Käisin kohta poolteist nädalat tagasi kaemas; rohelise õunaga pool oli alles, aga punasest poolest vaid ilusti lõigatud känd. Kummaline, et see teepoolne rägune pool on nii korralikult kadunud (mõjutas kinnisvara hinda või rikkus teeehitajate esteetikat, arvaks pigem viimast, aga nii korralik lõige, äkki hoopis mõne puusepa looming, siiski olen viimaste aastate jooksul näinud sarnast pilti mitmes "oma aias" - kasitakse veidi aeda, toimub kinnisvaratehing ja aed võetakse täiesti paljaks, eriti talumatud on vanad viljapuud, need lähevad kindlasti... peaasi, et oleks palju pinda murutraktoriga uhamiseks - ehk saab presidendilt tunnustuse...).

Aga õunast - sorti mina pole suutnud määrata. Õun on kesmise, või alla selle suurusega, kujult ümar-lameümar, kandid vaevu-vaevu aimatavad, seemnekambrid suletud, aga suhteliselt suured. Viljaliha on valkjas, peeneteraline, küllalt mure. Puust võttes on õun magus-hapu, suhteliselt tugeval happel on barbarissi aroomi-mekki. Õun vajab järelküpsemist. Järelküpsedes lisandub õunale magus kuma, barbarissilik vürts säilib. Esialgse vaatluse järgi on tegu ilmeselt hea säilijaga.

Puule on iseloomulik tumedam-sinakas-nahkjas lehestik, lehed väiksepoolsed, tiheda asetusega.

Tallinn

Postkaart endale Tallinnast: Jaani kirik tuleks siiski lammutada; asupaik on küll hea, aga arhitektuursesse pilti ei sobi, no ei sobi.

Üks soe ja vähese vihmaga päev viis sadama ümbrusesse jalutama. Sadama kontorid

ja laod.

Ja Kalamajja.

Haljastuses on võimalik sellist vaadet nautida

ja kohviks idülli.

Ümarates majanurkades ja õilsates materjalides on tavaelule dopamiini. Kalamaja...

värviesteetika: roosa, elevandiluu, roheline ja pruun.

Jaapani aed - ühe paartunni võtsin Kardrioru pargis ekstra ette seal kuhu koeraga ei tohi minna.