Kuumad ilmad

Täid ja röövikud lokkavad.

Kuumus.

Ja ma ei teagi kes liivavanne käib võtmas. Jätsin suvelillepeenra nurga rammutamata, et teen hiljem, siis kui suvedaaliaid harvendan-laiendan. Aga aegund seemnest tärkas ainult kolm taime ja et hoida lootust puhast sordi seemet saada... niisiis see nurk sobib hästi ilusasti liivavanniks.

Aga basiiliku peenar mitte. Basiilik tärkas ilusti, aga linnud... nüüd on peenar poole lühem ja tokkidega. Lillepeenrasse panin taimede kaitseks kivikesi siia-sinna.

Kolm päeva tagasi vaatasin, et teen redeli päeva, et paras aeg kõrgemal olevaid poogendeid lahti siduda ja neile ruumi teha. Ühtlasi plaanisin ka kahelt vanalt õunapuult kuivanud oksi lõigata. Olin päev otsa higistanud, paar väiksest tööd tegin, ja tilkusin. Redeli ajaks plaanisin õhtu hilja, aga särk sai ikkagi täiesti märjaks. Üks muna oli üleval vana õunapuu oksal. Nii ta seal on.

Eile oli taevas Kesk-Aasia tolm.

Vahepala.

'Lambada' ja 'Allegro'.

-

Õhtu pesi taevast. Elekter oli ära, jalutasin, kõrvukrätsi nägin korraks hääletult toimetamas ja nähtamatuks ta ennast tegi.

Puud

Puud. Mets. Park.

Käisin hoidjatädi surmani igal aastal Elva parkmetsas jalutamas. Nüüd käin harvem. Ükskord tuli hoidjatädi surnuaiani kaasa, et pool teed on koos minna. Oma vanemate haua juures, seal taga nõlva tipus vaatas ta Vaikse järve poole, ja ütles... .

-

Meie Saaremaa kodukülas oli dendroaed: mind huvitasid puud ja põõsad väga. Olin mitmel korral teejuhiks puuhuvilistele. Üks kord üks puunohik sai meie pool ka öömaja. Viisin ta aeda kohale, seal ütles ta tünnilt, et ärgu ma teda segagu... selline mats oli. Tegin seal oma tiiru ja tulin tulema. Kurtsin emale solvumist. Ema ütles, et oli veidrik. Lapsele jäävad sellised ebaviisakad näod meelde, nüüd vaatlen teda pisut nagu looma, ikka heatahtlikult.

-

Miskipärast olen pidanud vajalikuks enda ümber olevaid puid vaadelda; vahel olen muutunud päris hasartseks. Nii on mälupilti salvestunud puud-põõsad; moodustunud kaart ja oma aed. Paljud mälupildid erutavad meeli, eriti kadunud vaated. Üks päev mõtlesin oma Tartu koolitee lemmiklõigule, kui palju on koht ajas muutunud - vast pooled puud-põõsad on kadunud, ammu on kunagi lõputusse taevavaatesse suur hoone ehitatud, vahtrad ja kask olid viimased maa pealt, puu, kellele aegajalt pimeduses selga toetasin, on paar aastat tagasi maha võetud. See lõik hakkas mind saatma lihtsal inimlikul põhjusel, veel enne Toometagusele elama sattumist, veel enne teadmist, kas üldse Tartusse jään. Nüüd näen vahel unes, et lähen sinna, aga kõik on täiesti teist moodi: tänav on, aga majad ja melu suurlinlik, nõlvad kõrgemad ja pikemad, osalt metsikud, unes on aga kõik vana-tuttavlik. Ükskord nägin unes, et omasin seal kandis ühes klassitsistliku stiiliga majas katusekorterit ja rajasin maja kõrvale linnaparki salaja omaenda äranägemise järgi üht pargiosa (unes on kant tegelikkusest kordi avaram ja liigendatum), istutasin igasugu peeneid puid ja mõtlesin, et kuidas seda pargiosa hakatakse väheseid küsimusi küsides pargitööliste poolt hooldama, sest pargipuud ja -põõsad vajavad hoolt; huvitav ja erutav; unenäod ongi eufoorilised.

Henry sirel siin aias. Seemne võtsin sealt samast vaatest; enam ta seal ei kasva.

Pargipuudel on siin aias tuule- ja külmakaitse ülesanne. Kuigi puud mind huvitavad, ei ole ma siiski liigirikast dendroaeda rajanud. Kui viljapuud, ka vähelevinud ja kaks roosi välja jätta, siis on siin aias 18 võõrliigist puud-põõsast, aga ma ei kurvastaks, kui neid oleks poole vähem. Et te ei arvaks, et esiotsa võõrliigid on mingid haruldused, siis loetlen need 9 üles: harilik ebajasmiin, laialehine ebajasmiin, värd-ebajasmiin, ameerika jalakas, lõhnav kuslapuu, jaapani nulg (jänes kahjustanud), Henry sirel, harilik sirel, ilu-õunapuu. Minu aed on kõikjal.

Harilik ebajasmiin kuulutab suve alanuks, täna.

Selle suve esimene aedmaasikas, täna.

Lõhnav kuslapuu.

Esmaspäev

Jalutasin Türil; ühe pildi tegingi. Hommik.

Õhtu koduaias. Köömned.

Nagu ikka.

Pajud, jäätmaa ja teeäär

Seemned said külvatud; jäänud on istutustööd. Täna vaatasin, et püramiidtamm on (üle öö) tihedaks muutunud. Õhtul katsusin "linnurahu" uudiseid lugeda, aga täielik tülpimus tuli peale - ongi leidunud metsatöösturite abipalvet täitvaid poliitikuid [poliitikutelt abi paluti] ja pika kirjandiga kriminoloogiaprofessor [Kes vinti üle keeravad, kes kraavi ajavad?? Hüperaktiivsetest metsatöösturitest sõnagi. Kas linnusõbrad on süüdi, et linnud pesitsevad? Jne.].

Kas on üldse mõtet jaburustele reageerida? On, sest J. S. pole väljamõeldud tegelane. Looduskaitseteadlastega dialoogi astumisega võiks J. S. revisjoni eel ise eeskujuks olla. Aga see selleks.

Läksin hoopis jalutama ja astusin kiirel ja pikal sammul tagasi pildimasina järgi, sest pajud kraavis olid huvitavad ja miks seda pilti mitte jagada...

Metsa kohal tundsin pihlakaõite imalat lõhna. Arvasin, et paremini pildile jääva pihlaka leian raiesmiku servast ja astusin edasi... kui ühtäkki silmasin raiesmiku kõrval jäätmaal tähelepanu võtvat õitsvat põõsast. Astusin ligi:

Eile kirjutasin, et minu aias sirel lopsakas pole.

Veel üks üllatus.

Ja... .

Teeäär:

Mai viimased päevad ja täna

Tuletasin kartulipanekuaja klassikat meelde. Rabarberikisell.

See väike lapike sai kartulit täis.

Ilmselt kõrvukrätsi sabasulg peenra otsas, vast eelistab hiiri jahtida. Öösel juhtub aiamaal igasugu asju. Üks varahommik vaatasin, et salatipeenar oli laiguti õhukese kihina üle kaabitud, see oli öökülma varahommik, kui käisin ärevalt külma tegutsemist vaatamas. Siis, hommikul nelja ajal nägin heinamaalt varest õhku tõusmas, kuusehekis kudrutasid kaelustuvid, sookured olid eemal põllul ja mesilaste jooginõu oli samblast tühjaks loobitud; ei teagi kes siis, nagu ikkagi kaelustuvid... .

Kõrvukrätsi paar tegutseb salus. Ühe öö eel kuulsin paari hääli; emalind näis paigal püsivat, aga ma ei näinud teda, ka väga ei otsinud ja ei viitsinud ka passida. Tee peal jalutades nägin, et isalind lendab aegajalt salust välja põllu kohale - nagu näitaks, kui tubli ja õnnelik on.

Tavalisest erinev harilik sarapuu, metsast leitud.

Harilik sirel minu aias lopsakas pole; ööbik tegi ohu häält - pesa juba kuskil; praegu on aias ja metsas õrn aeg - linnud pesitsevad. Vanast aiaosast enne naadi õitsemist ei niida, siiski vaatan ette.

Käisin aia piirilt kivihunnikust kive toomas, viis korda, ja iga kord lendas üks lind kuuri tagant, pruun väike lind, ilmselt aed-põõsalind, ja polegi pesitsuseks põõsast valinud. Pilt sai udune, kähku tehtud, endal oli sant tunne, et lindu pea asjatult ärevusse ajasin.

Täna sain natuke liiga vara õhtale; kaevasin veel natuke maad ja külvasin peeti. Külvamise ajal järsku kattusin sääskedega; arvasin, et kell juba ka õhtu, nii kaheksa, aitab küll. Toas vaatasin, et alles kuus läbi. Aga ei läinud kabatžokkidele pesi tegema. Homme siis vast saab tehtud, siis on külvidega ühel pool... paar istutust jääb veel.