Õied

Täna oli tore päev.

Käisin vahepeal veidrat tööd tegemas, läksin lootuses, et amet ehk pakub vaheldust ja põnevust, aga sattusin vaimult vaeste inimeste sekka... . Olukorda kirjeldab täpselt kasvatusteadlase Tiiu Kuurme arvamuslugu "Postimehest": http://arvamus.postimees.ee/4081327/tiiu-kuurme-eesti-uhiskond-elab-totalitarismi-varjus?

Nüüd on hinges rahu tagasi. Mu lillepeenras on vähe liike. Praegu õitsevad nemad: kobarhüatsint,

idahüatsint - suvel panin peotäis sibulaid laudavundamendile suvitama, aga ühel päeval neid enam polnud seal, hiir oli ära tassinud... üks suurem näritud sibul vedeles maas, see on tema õis, see aasta on üks õis,

nartsiss,

harilik nurmenukk alustab 

ja varretu priimula. Niikaua kui mu aias domineerib "Suur Lage", niikaua üritan taimi kasvatada mastaabi vääriliselt. Hiljem, kui aed on kinnisemaks ja intiimsemaks muutunud, siis võibolla muutun liigirikkamaks ja lõhustunumaks, aga vist ikka mitte, aediiriseid tooks juurde. Ülejäänus piirdun ümbruskonna teeääre ja looduse taimedega.
Üks mastaabi-vääriliselt kujundatud aed Taanimaalt: http://www.havedagbogen.dk/2010/05/grasten-slotshave.html 

-

Salus, võsaülane tõmbab ööseks ja ka muidu vilul päeval õielehed kokku või ei ava neid.

Kose Püha Nikolause kirik. Nikolaus oli muuhulgas meremeeste kaitsja.

Kose kirikaeda on maetud kolm korda ümber maailma reisinud mees: https://et.wikipedia.org/wiki/Otto_von_Kotzebue.

-

Siia leidsid uue kodu kaks taime. Mulle meeldivad aiad, mis väärtustavad loomulikku maastikku.

Eile käisin ilma vaatamas; täna vaatasin enda lillepeena õitsejaid...

Juuru Mihkli kirik

Hommik Purdi mõisas

Siin tekkis inspiratsioon, et jumala eest ei kujundataks siia astangutele regulaar-aed, nii nagu aasta tagasi park niidetud sai. See oleks igav ja nii tavaline. Mina jätaks kõik kasvujõus taimed alles ja istutaks teise astme servale kontrastsete vormipuude rea, mis rikastaks pilti ja samas mõjuks tasakaalukalt; samale terrassile ehitaks mõõduka suurusega kiviterrassi, millele viib trepp, sealt edasi piisaks ainult murust - ei mingeid teeradu - oleks ainult atmosfäär. Pargi ringkäigu taastaks läbi olemasolevate puude kooliaegse, mis oli ilmselt juba mõisaaegne. 

Kunagi oli vaates tammiga paisutatud veskijärv ja metsa asemel niit. Mets tundub liiga lähedale tulnuna, teise astme serva harv ja kontrastne vormipuude rida aitaks pilti tuua ühe ruumi juurde, looks illusiooni suuremast maastikust.

Eile päike, täna jäine vihm

Eile oli päike. Hommikupoolik pakkus niiske õhu etenduse. Toimetasin hämarani väljas.

Eile istutasin väikse nuka madalaid iiriseid lisaks ja ei kastnud neid. Tänane jäine vihm ja lobjakas kastsid. Eelistan iiriseid varakevadel istutada, nõnda pole muret nende ümbervajumise ja lehestiku lõikamisega.

Sinised

Ühes aias

Külmade põhjatuulte eest kaitseb aeda kõige tõhusamalt kuuskede rida; sekka ka teisi. Vaatan selle aia mikrokliima tekitajaid kui aiakunsti kõige kõrgemat taset - seda ei ole võimalik ületada.

Ars longa.

Pookimise aeg

Ärkasin hommikul varakult. Maas oli veidi lund. Külm ja rõske oli. Hakkasin ennelõunast pookima. Päev oli kuiv ja plussis. Sall oli tihkelt ümber kaela keeratud; kaks tiiru ja otsad vaheliti. Müts silmini ja maani ulatuv talvemantel seljas. Mõnus oli nii kükitada ja toimetada. Terve päev läks kõndides, mõõtes, lõigates ja teipides ja vahaga määrides. Kiiret polnud.

Päevad

Lõhnav kannike.

Päevad on juba pikad, aga aega pole.

See kahe õiega märtsikelluke teeb oma õit ühte moodi aastast aastasse ja ikka üks õis.

Üks enam-vähem rida krookusi hiite kaevikute vahel. Mõtlen, et mis imeasi see on, ei julgegi lõpuni mõelda, mine tea mis.

Täna õhtupoolikul käisin sarapuid enda aeda toomas, et oleks üks rida tuulekaitseks pandud. Sügisel põldude vahel ja metsade ääres jalutades jäi silma üks madalat kasvu ja huvitavate vongetega põõsas. Koht on ühe vana talu aia serv, millest läheb mööda metsaveo tee ja see isemoodi sarapuu, mida tahtsin täna pildistada, oli maha võetud ja suurde hunnikusse tõstetud, nii nagu tänapäeval tehakse. Vahest tundub endale, et olen lõppude kaaslane. Tegelikult on see progress.

Kaevasin põõsa ümbert mõned taimed välja, need paistavad ikka madala põõsa sarnased olema. Ilmselt on varasemad metsateomasinad juuri purustanud ja niiviisi põõsa paljunema pannud.

Viisteist kraadi sooja

Lillepeenra ruutmeeter kollaseid krookusi on hiirte päralt, maa on auklik ja alt õõnes. Ei teagi, kas on mõtet seda platsi endal üldse liigutada. Võibolla panen allesjäänud krookusesibulad suvel siia tänna peenrasse laiali.

Mulle piisab neist.

Täna istutasin veidi madalaid iiriseid ringi ja päevaliilia seemiku panin uude kohta, koristasin veidi kulu. Tomatitaimed panin pottidesse. Üht vana künnivagu täitsin. Kütsin sauna. Homme on vaja vara ärgata.