Õied

Täna oli tore päev.

Käisin vahepeal veidrat tööd tegemas, läksin lootuses, et amet ehk pakub vaheldust ja põnevust, aga sattusin vaimult vaeste inimeste sekka... . Olukorda kirjeldab täpselt kasvatusteadlase Tiiu Kuurme arvamuslugu "Postimehest": http://arvamus.postimees.ee/4081327/tiiu-kuurme-eesti-uhiskond-elab-totalitarismi-varjus?

Nüüd on hinges rahu tagasi. Mu lillepeenras on vähe liike. Praegu õitsevad nemad: kobarhüatsint,

idahüatsint - suvel panin peotäis sibulaid laudavundamendile suvitama, aga ühel päeval neid enam polnud seal, hiir oli ära tassinud... üks suurem näritud sibul vedeles maas, see on tema õis, see aasta on üks õis,

nartsiss,

harilik nurmenukk alustab 

ja varretu priimula. Niikaua kui mu aias domineerib "Suur Lage", niikaua üritan taimi kasvatada mastaabi vääriliselt. Hiljem, kui aed on kinnisemaks ja intiimsemaks muutunud, siis võibolla muutun liigirikkamaks ja lõhustunumaks, aga vist ikka mitte, aediiriseid tooks juurde. Ülejäänus piirdun ümbruskonna teeääre ja looduse taimedega.
Üks mastaabi-vääriliselt kujundatud aed Taanimaalt: http://www.havedagbogen.dk/2010/05/grasten-slotshave.html 

-

Salus, võsaülane tõmbab ööseks ja ka muidu vilul päeval õielehed kokku või ei ava neid.