Päevad

Lõhnav kannike.

Päevad on juba pikad, aga aega pole.

See kahe õiega märtsikelluke teeb oma õit ühte moodi aastast aastasse ja ikka üks õis.

Üks enam-vähem rida krookusi hiite kaevikute vahel. Mõtlen, et mis imeasi see on, ei julgegi lõpuni mõelda, mine tea mis.

Täna õhtupoolikul käisin sarapuid enda aeda toomas, et oleks üks rida tuulekaitseks pandud. Sügisel põldude vahel ja metsade ääres jalutades jäi silma üks madalat kasvu ja huvitavate vongetega põõsas. Koht on ühe vana talu aia serv, millest läheb mööda metsaveo tee ja see isemoodi sarapuu, mida tahtsin täna pildistada, oli maha võetud ja suurde hunnikusse tõstetud, nii nagu tänapäeval tehakse. Vahest tundub endale, et olen lõppude kaaslane. Tegelikult on see progress.

Kaevasin põõsa ümbert mõned taimed välja, need paistavad ikka madala põõsa sarnased olema. Ilmselt on varasemad metsateomasinad juuri purustanud ja niiviisi põõsa paljunema pannud.