Päeva pildid ja öö lugu
Tagaaia värvid. Rukkirääk krritab keskööst 30 meetri peal majast. Pärnapahvakud. Põhjataevas oli oranži. Jalutasin öös ja tuli meelde üks loodusearmastaja, kes imestas, et panin kevadel toale topeltakna uuesti ette, sest ööbik häiris. Aga rukkirääk ei häiri mind, napp ja korralik hääl, isegi meditatiivselt uinutav, aga ööbik oli vilets. Mu kõrv ja mälu nagu ütleksid, et ööbikud on piirkondlikult päris erinevad lauljad. Tol kevadel mu kannatus katkes.
Huvitav, päris mitmel pool levib laialehise kelluka valge vorm puhtal kujul, pea väljadena. Meil kõnnivad ringi kõik kolm värvi, ja neid sigineb aina juurde, peenardesse, hoonete servadesse, metsade alla.
VastaKustutaJa lindudest. Ööbikut pole meil ammu, ja sel aastal ka rääku mitte. Pääsukesed puudu kaks suve. Aias tegutseb aga sellevõrra rohkem metsaliike - eks meil ongi selline vaikselt metsa vajuv koht.
KustutaSiin läheduses mõisapargis on (oli) levinud ainult õrn-violetjas variant. Aga tänapäevane niitmine on nad vist päris ära kaotanud. Nad saavad hästi hakkama varjus ja poolvarjus, lauspäikse kätte ja kõrreliste sisse pole läinud.
VastaKustutaÖöbik peab laulma sündsas kauguses, mitte akna all pärnapuus :) rukkiräägu kuulsin jaaniööl siiski ära, on veel olemas ja tema laulu suhtun sinuga sarnaselt, veel mõjuvad mulle samamoodi konnakrooks ja tirtsude viiulid :)
VastaKustuta