Väänroos ja kukekannus ja

Minu lillepeenras on ainult kaks taimeliiki, mis eesti aedadesse viimase veerandsaja aasta jooksul tulnud, ülejäänud on vanemad. Seda kukekannust kasvatas ka minu vanaema; kasvas näärelehise roosi ja mustasõstrapõõsa vahel.

Väänroos kasvas juba minu lapsepõlvekodus Saaremaal - ema oli pistoksast kasvama pannud. Mandrile toodult kasvas elumaja seina ääres; teda talveks ei kaetud, igal suvel kasvatas maapinna lähedalt mõne uue võrse ja õitses suurte lopsakate õisikutega. Kõrgus jääbki selliseks, õisi on külmadeni. Ükskord lugesin ühest õisikust kokku 60 õit, suuremad õied on 8 cm läbimõõduga. Pildil oleva roosi leidsin juhuslikult heinamaalt. Vedasin kunagi maja eest mulda heinamaale jäänud künnivakku, sealt tema pärit ongi, ilmselt juurejupist alguse saanud, samas ei saa välistada ka seemnest kasvama hakkamist. Sort ilmselt 'Hamburger Phoenix', 1954 (olen selles vist päris kindel).

Isekülvanud mungalill, neid ilmub igal aastal välja. See mungalill on mälestus Rootsis käigust - oli õhtuhämarus ja tema kumas väikses suvemaja aias, oli mungalillede peenar ja pisike maja.

'Festiva Maxima'.