Olen siin aegajalt postitanud rubriiki "Kaunis koduaed", kus mõni kord olen olnud kriitiline ja irooniline. Vahest mõtlen, et olen nagu 1930ndate kriitik, kes heidab rahvale ette väikekodanlikku kreemililledega kreemitordilikke ja ülekuhjatud aedu. Kriitik olla on raske, see nõuab argumenteeritust, tühja lahmida on rumalus. Seetõttu oleksin ideaalis vait. Aga siiski, nõrkus on inimlik...
Ma ei mõista meie (Eesti) aedades kasvavat kivi-lasundite moodi. Kivide vahed on täis istutatud igasugu taimi, domineerivad eri värvi okaspuuvormid, mis on tavaliselt enam-vähem ühes mõõtkavas; ei mingit vormide kujundlikkust, ainult kirju mass. Kuidas selline trend tekkinud on? Miks ta levib? Kas need prügilatele sarnased lookleva servaga hunnikud on ilusad või praktilised?
Meil on tegutsemisvabadus, iga inimene võib oma koduaia kujundada enda maitse järgi, välja arvatud parklinnades, kus on keskkonda kaitsvad kokkulepped, mis seavad piiranguid kõrghaljastuse hoidmiseks, aga alumises rindes on ikkagi vabadus tegutseda... kas on erilist mõtet mõne mulle arusaamatu trendi pärast vinguda. Tegelikult ei ole. Aga ikkagi imendub minusse pead vangutama panev ollus. Olen rumal.
Et kogu mu jutt ei oleks enesehaletsus, siis panen siia alla pildid ühest mulle meeldivast aiast. See alevikuaed on rajatud 1960ndatel tellitud aiakujundus-projekti alusel. Projekti autotit ma mälu järgi nimetada ei oska, tean et see on väljaselgitatav. Ta oli Eesti esimese iseseisvusaja mees; nõuka ajal oli ta juba pensionil, kasvatas oma koduaias taimi müügiks ja tegi ka eraaedadele projekte.
Aed on kujundatud minimalistliku selge joonega. Projekti on muudetud minimaalselt: terrassiala on vähendatud-lihtsustatud ja üks raskesti niidetav mururiba on lillepeenraga asendatud. Kujundust hoidnud(hoitud) aed on kummardus aednikule, selline aed on väga-väga suur haruldus. Lummav.
Eks ta ole maitseasi. Ja südameasi ka. Ühele meeldib nii, teisel naa. Siis kui kõik muud kaunid lilled on ära kasvatatud ja nähtud, minnakse järgmisse dimensiooni. Mul on praegu see kiviperiood. Ja kõik mis nende vahel kasvab. Mägitaimed. See on lihtsalt NII põnev.
VastaKustutaMa usun ka, et põhjuseks on taimed. Minu huvi mägisibulate vastu ja soov neile pakkuda head kasvukeskkonda realiseerus ka kivipeenardega. On nad head või halvad, nägusad või näotud, kes teab. Mulle on oluline, et taimed hästi ja loomulikult end tunneks. Ja kui seal on natukenegi mu enda silmale, siis ongi juba kõik hästi. Minule on hoopis arusaamatu eestlaste okaspuulembus - jah, ma saan aru, et oleks ka talvel roheline ja rohima ei pea... aga ikkagi. Peenarde ja peenade kaupa okaspuid, multsi puru vahel. :-S
VastaKustutaAeda/maastikku sobitatud kiviktaimlaid ma naudin, aga on üks kivide ja puiste kasutamisviis, kus pea kolmandik tasasest aiast tassitakse kive täis, teinekord keset lagedat hoovi, asjale antakse ebamäärane kuju ja kuhja otsa istutatakse igasugu taimi. Aga ega ma ju igasugu muusikat kah kuula, maitseasi. Siiski, meie maastikku nagu ei sobi (ameerika) rantšod või isegi soome tegumoega majad ja alpimajad... . Meil on oma kultuurist küll ja küll õppida, talle toetuda ja teda arendada.
VastaKustutamnjah, eks see koer kiljatab, kes kiviga pihta saanud:)Mõtlesin, et ei hakka selle teema üle siin arutlema, aga noh... Kivilasu keset õue võib olla lihtsalt tingitud ka sellest, et kivila taimed eelistavad päikselist kasvukohta. Suurte puude alla rajades tuleb panna hulgaliselt tööd lehtede, õite jms välja korjamisele.
VastaKustutaKivide ja taimede kooselust sünnib taimedele palju head, eriti meie kliimas.
Minimalism aias on ilus, sellele ma vastu ei vaidle ja küllap ühel ilusal päeval hakkab mulle sellest ka piisama, aga seni tahan ma katsetada. Taimi õpib kõige paremini tundma neid kasvatades. Kuidas see taevast vaadates paistab, sõltub vaataja silmadest. Aed on hinge väljendus, mina teise hinge kritiseerida ei võta, igal oma tee.
Teema iseenesest on huvitav ja vastused, kui neid üldse otsitud on, lihtsad.