Aasta lõpp ja 1. jaanuar Mulgimaal

Veetsin aastalõpu Lõuna-Eestis sõprade ja sugulaste seltsis. Nagu ikka, minust korterites ja majades passijat pole, nii jalutasin päevavalgel ajal ringi...

Muinaslinnus "Tõrva Tantsumägi". See esimene pinnase-hunnik on ilmselt korvidega kantud; muinasajal ei olnud veel tsinkplekkpangi, millega tänapäeval võtaksin ette nii mahuka pinnase vedamise töö.

Tantsumäe pealinnus.

Ohvrikivi Helme jõe kaldal. Lugesin sealt infotahvlilt ja ka Keskonnaagentuuri Infolehelt, nagu oleks see kivi varem kusagil mujal olnud, see peaks ikka suur valu olema, et nii rasket kivi ühe talumehe hoovilt teise tassida või et varem asus kivi hiies. Minu meelest pole siit hiis kuhugi kadunud, ainult kallas on tuhande aasta jooksul veidi varisenud.
Vahest mõtlen, et lohkudega ohvrikivid ei ole tegelikult ohvrikivid. Olen tähele pannud, et "ohvrikivid" paiknevad vanade teede ääres, läheduses on näiteks jõe ületuskoht ehk kogukondade piir; nii võib neid lohukive pidada kokkuleppe või kauba tegemise või infovahetuse kohaks; vaikiv kaubandus on ju teada asi... vaikides on võimalik igasugu infot jagada.

Helme Kõrgekalda liivakivi paljand. Kaldast voolavad jõkke allikad; pisut kahutanud pinnas tegi kallakul kõndimise lihtsaks; päris külmund või vihmast libedasse pinnasesse poleks itaaliapärased talvesaapad kinnitunud.

Vaade platoo servalt Helme jõe orgu.

Laugem lang Helme jõe orus. Ilmselt oli jõelamm kunagi täiel alal heinamaadena kasutusel; praegu võib öelda: "Jõgi voolab metsas."

Vaikus ja rahu, aega on, jõgi voolab, milline jõe värv – kas detsembris on jõgi kõige värvilisem? Loodus ja jalutamine on mõnuaine komponendid.

Maastikul liikudes muutus valitud tee kolmeks teeks. Küsisin kindluse mõttes ühelt kohalikult, kes puuriida juures puudega kõlistas, et milline tee üle oja viib, ta vaatas mu itaaliapäraseid talvesaapaid ja ütles: "Silda seal küll ei ole, aga võibolla kivilt kivile hüpates pääseb läbi, keskmine tee on, mis ületuskohani viib." Ütlesin talle, mis asja sealkandis jalutan, et vaatasin geoportaalist, et siin on Tõrva ümbruse kõige mitmekesisema reljeefiga maastik, otsin maastikuvaateid, pildistan, ning hakkasin orgudevahelise platoo kõige kõrgemasse põllustatud tippu ronima, et sealt vaatan kaugusesse, mida kõike näen... aga teejuht jäi minust mõtlema, kuni poolel künkanõlval kuulsin tema häält, astusin alla tagasi (heinamaa künkakese tippu ma ei jõudnudki). Ta juhatas mind metsas olevale suurele järsule nõlvale, kus on kevadel väga ilus, aga praegu on detsember, lisas ta. Läksin siis hoopis metsa kõrge kallaku juurde, tõesti, muidu polekski sinna sattunud. Nüüd hiljem vaatasin geoportaalist järgi... see ongi sealkandi kõige uhkem nõlv. Tegelikkuses on see nõlv palju järsem, pilt petab. Kevadel pilguga alla noorde värskesse rohelusse sukelduda on tõesti ilus tunne ja enne seda sinililled.

Tipus on tormid kõvasti metsa räsinud; pildistamise kohaks valisin tuumakama metsavaate.

Põld languga järgmisse orgu, milles voolab Eenuse oja.

Eenuse oja ja väike lamm. Minu vanas reisiatlases on selle oja nimeks märgitud Keisrioja, et siis Keisriorg.

Üks noor neiu tuli koeraga jalutades mulle järgi, kummikud jalas, ilmselt vaatama, kas olen ikka teiselpool oja. Ei olnud. Kui juba olin, siis läks ta kummikutega sumades oja kõige laiemast kohast läbi tagasiteele.

Org läheb üle platooks.

Platoo.

Tagasi läbi oru linna.

Helme jõgi.

Kolmandal päeval jalutasin linnas ja vaatasin maju ja linnaloodust...

Tõrva linna dendropark. Pildi järgi otsustades on park vahepeal unaruses olnud ja siis (hiljuti) rekonstrueeritud. Puud asetsevad pargis süsteemitult. Igas linnas võiks olla rahvahariduslik dendropark.

–

Tagasiteel koju vaatasin Karksi mail Oti metsõunapuu üle. Arvutajad pakuvad puu vanuseks 270 aasat.

Head uut aastat! Aitäh sõbrad!