Mulle toodi peotäis vanu "Kodu ja aed" ajakirju, aastakäik 2010, lehitsesin neid ja leidsin kohad, kust allikast tulevad loperdavad voolik-kujundusega aiad. Neid vahendavad Suurbritanniast Räpina Aianduskooli õpetajad Reet Palusalu ja Andres Vaasa. Kuna R. P. ja A. V. on õpetajad, siis julgen olla ka kriitiline. Tuginen oma jutus meediale ja geoportaali vaadetele. Mõlemat õpetajat peetakse Eesti esiaednikuks.
Võhandu jõe ääres olevast aiast olen kirjutanud postituses http://tulpjatulp.blogspot.com.ee/2013/11/kaunis-koduaed.html. Jään oma arvamuse juurde ka nüüd, hiljem. Minu meelest ei ole see aed ära kasutanud tugevat maastikuelementi, JÕGE, aed on ISEENESES. Lisan seekord veel ühe sarnase ebakõla (minu arvates): nimelt, teiselpool jõge olev mõjus männimets ja aia lopsakas lillepeenar on mõlemad nii intensiivsed, nagunii nad söövad vahelt jõe ära, aga ka üksteist. Selle vältimiseks peaks üleminek looduse pilti olema sujuvam või ehk teisiti välja mängitud; selleks on ju aias ruumi küll. Õpetajat ma õpetama ei hakka.
Teine, Andres Vaasa aed on joonelt sarnane, aga rõhuga puittaimedele - eriti okaspuudele. Netist lugesin, et keegi nimetas A. V. aeda iluaiaks, teda parandati, et see on kollektsioonaed. Tühi parandus. A. V. aed on ikka visuaaliat jälgides rajatud, uues pargiosas on jäetud distants puude vaatamiseks, samuti vanas. A. V. räägib värvi ja vormi kompositsioonist. Ta toob ära oma eeskujud Inglismaalt: Adrian Bloom, Beth Chatto, John Brooks ja uue pargiosa eeskujuna Sheffieldi pargi sügisvärvide pildi. Vanas aiaosas on pilt Adrian Bloom'i aiaga võrreldes kohati nii sarnane, et üks ühele - eeskujudele toetuda pole üldse halb, nii õpib. Aga uus aiaosa, mis ümbritseb ruuduna vana aiaosa [südamikku] on kujundatud igast küljest samade mallidega - "voolikud maas joontega"; vaatamata puude mitmekesisele ilmele on aed igav, puudub aia struktuuri vaheldus - lisaks puude vahelduvale ilmele võiks ka pargi enese struktuur vahelduda, mida toetaks erinevad küljed/valguse dünaamika - näiteks üks külg võiks olla vaate-perspektiivile rajatud (aiatagune põld on asi), teine kant metsikum ja hämaram pargiosa. Ühtne kujunduslaad ei tohiks välistada aia üldpildi dünaamikat. Rohkearvuline sarnase võttega väikekompositsioonide virrvarr mõjub kujutuna.
Miks ma ei näe maastikku seotust? Mida on mul neilt õppida peale peenarde ja muru ehitamise, peenra taimeliikide-sortide tundmise ja peenras koosolemise mõju? Vormimäng esineb ainult arvukates detailides (väikekompositsioonides), üldpildis jääb nähtamatuks.
Võhandu jõe ääres olevast aiast olen kirjutanud postituses http://tulpjatulp.blogspot.com.ee/2013/11/kaunis-koduaed.html. Jään oma arvamuse juurde ka nüüd, hiljem. Minu meelest ei ole see aed ära kasutanud tugevat maastikuelementi, JÕGE, aed on ISEENESES. Lisan seekord veel ühe sarnase ebakõla (minu arvates): nimelt, teiselpool jõge olev mõjus männimets ja aia lopsakas lillepeenar on mõlemad nii intensiivsed, nagunii nad söövad vahelt jõe ära, aga ka üksteist. Selle vältimiseks peaks üleminek looduse pilti olema sujuvam või ehk teisiti välja mängitud; selleks on ju aias ruumi küll. Õpetajat ma õpetama ei hakka.
Teine, Andres Vaasa aed on joonelt sarnane, aga rõhuga puittaimedele - eriti okaspuudele. Netist lugesin, et keegi nimetas A. V. aeda iluaiaks, teda parandati, et see on kollektsioonaed. Tühi parandus. A. V. aed on ikka visuaaliat jälgides rajatud, uues pargiosas on jäetud distants puude vaatamiseks, samuti vanas. A. V. räägib värvi ja vormi kompositsioonist. Ta toob ära oma eeskujud Inglismaalt: Adrian Bloom, Beth Chatto, John Brooks ja uue pargiosa eeskujuna Sheffieldi pargi sügisvärvide pildi. Vanas aiaosas on pilt Adrian Bloom'i aiaga võrreldes kohati nii sarnane, et üks ühele - eeskujudele toetuda pole üldse halb, nii õpib. Aga uus aiaosa, mis ümbritseb ruuduna vana aiaosa [südamikku] on kujundatud igast küljest samade mallidega - "voolikud maas joontega"; vaatamata puude mitmekesisele ilmele on aed igav, puudub aia struktuuri vaheldus - lisaks puude vahelduvale ilmele võiks ka pargi enese struktuur vahelduda, mida toetaks erinevad küljed/valguse dünaamika - näiteks üks külg võiks olla vaate-perspektiivile rajatud (aiatagune põld on asi), teine kant metsikum ja hämaram pargiosa. Ühtne kujunduslaad ei tohiks välistada aia üldpildi dünaamikat. Rohkearvuline sarnase võttega väikekompositsioonide virrvarr mõjub kujutuna.
Miks ma ei näe maastikku seotust? Mida on mul neilt õppida peale peenarde ja muru ehitamise, peenra taimeliikide-sortide tundmise ja peenras koosolemise mõju? Vormimäng esineb ainult arvukates detailides (väikekompositsioonides), üldpildis jääb nähtamatuks.
Kirjutan postitusele kahe käega alla!
VastaKustutaKui on mingisugunegi looduslik pinnareljeef, soovitav liivase pinnasega ja mõningase kõrghaljastusega, siis sinna alale ehk oleks mõeldav kujundada nn. kivila. Kui aga on lausktasane, ilusa,lopsaka rohukamaraga aed ja sinna vedada suvaline hunnik suuri ja tillukesi kive ja kujutada ette, et see ongi ilus mägine kivila - vot see on küll liiga tehislik ja võõras. Aga see on vaid minu arvamus, ise ma seda teed ei läheks ja õnneks pole vajagi!
maurus
maurus
Su koduaia-seeria postitused äratavad huvitavaid mõtteid. Paljuski olen ma Sinuga päri, ka mulle ei meeldi kõik aiad olgu nad kasvõi maailma tippdisainerite tehtud. Aga ma olen palju tolerantsem kui Sina, pole olemas üht ja ainukest õiget aiastiili. Muidugi peab eelkõige lähtuma olemasolevast maastikust, et aed sulanduks sellesse ja et ei rikutaks maastikuvaateid ega reljeefi. Aga kui inimene rajab iseendale oma õuetuba, siid teeb ta seda oma parima äratundmise juures nagu süda tunneb ja see pole ju mingi avalik ruum, mida kritiseerida. Me ei lähe kellelegi ütlema, et su köök või elutuba ei kõlba kuskile, kust võtame siis õiguse privaatse õue kohta seda öelda.
VastaKustutaMuide, need kivihunnikud pole üldsegi mitte uus nähtus, mul on 70-ndate lõpu raamatud nn Tsehhi kivilate rajamise õpetuse kohta. Ka mul on kahju, et meil kivi kui nii väärtuslikku materjali sedasi keset õue kasutatakse, aga on aedu, kus järsku kallakut teisiti toestada ja taimestada ei saagi. Suurepärane, heas mõttes näide on Tsiili aed.
Jah, igal inimesel on õigus oma arvamusele, aga siiski - rohkem sallivust, sõbrad
Võtsin arvustada kaht kindlat aeda, et mu jutt poleks abstraktne. Jah, need aiad on eraaiad, aga samas, meedias eeskujuna kõigile tutvustatud, lisaks ka õpilastele. Arvan, et õpetajate aiad alluvad kriitikale, ma ei tee neile liiga. Minu mõte on pilti täiendada või kui näen tippdisaineri töös ja jutus vasuolu (loogika), siis ütlen selle südamerahuga välja (Piet Oudolf'i puhul). Tegelikult olen leplik inimene, vähemalt enese arust. (Sõbrad naeravad.) Aga olen.
KustutaKiviktaimlad on väga ilusad ja toredad; rahva seas hakkasid nad levima 1930ndatel Nõmme liivikupealsetes aedades Saksa ja Inglise aedade eeskujul, olid korrapärased ja vabakujulised. 1950-60ndatel see jätkus, tippnes Tallinna botaanikaaias. Varasemad kiviktaimlad ei konkureerinud keskkonnaga. Nüüd on aga võimalused suuremad ja vabamad, alati ei anna see head tulemust.
Sisukas ja isikupärane blogi, aitäh! Olen seda meelt, et erinevate seisukohtade ja arvamuste mitmekesisus rikastab, juhib lugejat uustele mõttekõikudele ja loob sellega võimaluse arenguks. Ei usu, et elukogenud õpetajad end artiklist puudutanuna tunneks.
VastaKustutaHuvitav lugemine..
VastaKustuta