JÕHVIKAL

Ma ei ole üldse paigalolija tüüp. Ma ei suuda rannas lebotada või õngega jõeääres istuda, no ei suuda. Ma ei ole üldse marjakorjaja tüüp. Täna siiski veetsin viis tundi kükitades ja küürutades. Täitsin naabrinaise (ravimi)tellimust ja nägin raha silme ees; milline motivatsioon! Arvasin, et mis see kaks ruutkilomeetrit avastamata raba läbi kõndida on, aga veeranditki ei jõudnud üle vaadata. Ja alles enne äratulekut leidsin umbsopi kus oli kogu senise päeva saak peal. Aga õhtu sundis tulema.

Rabas oli hea olla, vaikus ja puhtus.

Esimene topsitäis.

Jõhvikaid on väga erineva ilmega, neid tumedad oli kõige mõnusam noppida.

Ühes kohas olid pirnikujulised lisaks.

Ühele poole.

Ja teisele.

Üks umbsopp nägi välja selline - nii nagu jõhvika-raba ette kujutasin. Siia jõudsin tund enne lahkumist... ei jäänud muud üle kui suuremaid marju tempokalt kokku kraapida. Need puna-punased marjad olid kõige varajasemad, osati juba üleküpsenud, suurus oli ebaühtlane.

Päike loojub juba kiiresti.