Juba eile hommikul märkasin, et 'Orliku' maani vajunud oks on õuntest hõredaks jäänud. On kergesti varisev sort. Õunad on küpsed. Laual olev sügisõunte valik sai täendust. Eile tõin naabri aiast ka 'Sügisdesserti', et oleks võrdlust rohkem. Naabri aed oli dessertidest juba pea tühjaks käidud, nagu viimasel paaril aastal on olnud. Oma aiast praakisin 'Sügisdesserdi' juba mullu välja, tuim õun. Viljaliha kirjeldatakse "keskmise tihedusega", aga see ütleb vähe. Ma pole õunte "svammilisuse" kirjeldamiseks veel head väljendit leidnud, kas leiangi, aga siiski, kindlasti on seda kuidagi kirjeldatud... peaks maailma kirjandusse sukelduma... poolkõva, kore... jäme tekstuur, keskmise mahlasusega... keskmise tihedusega, mahuline, mahlakus keskmine... . See viimane on kõige lähem. See viimane iseloomustab ka "svammist" 'Koitu', ju siis oli aretaja Aleksander Siimonil viljanüansside eelistus laiaslaastus paigas. Täheldan ka Kalju Kase sortide puhul üpris ühe-kahelaadset lähenemist viljade maitsele.
Pildil olevad õunad on kõik head: 'Koit', 'Sügisdessert', 'Orlik', 'Kaja', 'Paide taliõun' ja '?'. Kui täpsemaks minna, siis minu lemmik on 'Paide taliõun' oma pika vürtsika järelmaitsega, õun ei tüüta ära, võtan veel teise. '?' järgneb, olen teda plaaninud ka oma aia põhisortide hulgast korduvalt välja arvata, aga siis satub suhu täisküps vili, see magusus, see ninajuurde tungiv kisselline bukett ja suhkrutega järelmaik. Ja jääb. Rohkem ma täna sorte esile ei tõsta.
Paar lauset ka 'Orlikust'. 'Orlikul' on cortland-lobolik iseloom, aretatud on ta sortide 'McIntosh' ja 'Bessemjanka Mitšurinskaja' ristamise teel. Iseloomustan teda 'Cortlandi' kaudu: kui muid lauaõunu sahvrist pole võtta, siis on ta väga lugupeetud delikatess-õun.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar