laupäev, 10. juuli 2021

Viljandis ja

Kevadised toimetamised lõid pingeid - mõtlemised, otsustamised. Samal ajal toimetasin aiaga. Võibolla oli isegi hea, et kaks aastat pool-hooletuses olnud lillepeenar jäi ikkagi uude vormi lõikamata - sügiseni ja sügisel võib ka. Aiamaa rahu saabus jaanipäeva eel, 22. juunil külvasin oma pruune aedube - kasvavad ilusti. Vahepeal siseturist olles, sain kinnitust, et on hea, võibolla lausa hädavajalik meelt lahutada. Nii käisin Viljandis sõbra pool lampkasti krae ehitustöölt pool-tööriietega Fellin'i kohvikus einestamas - töö valmis ei saanud, aga sõber jäi oma projektile kindlaks... . Kokku külastasin Viljandis nelja söögimaja: 1) veidi sürrealistlik oli õhtusele veini liigtarbimisele järgneva päeva esimene kosutus Armeenia Köök Soso Juures - keset lõõskavat päeva pandi pea kohal vitraažlamp põlema, et meeldiv ja hubane, ja roa pilt taldrikul erines täielikult stendil olevast näidispildist; naeruturtsatus tuli, aga salat oli kosutuseks kümnesse, 2) sealt edasi jäin Fellin'i juurde: koht meeldis - tänav, teenindus super, kohv hea, värskelt pressitud mahl hea, toidud maitsvad, kuigi jah, ahvenakotlet oli minusuguse kalagurmaani jaoks tihedaks surutud kuiv-tuim pätsike, ahvena liha õrnusega enam mingit seost polnud, seos oli jääst sulatatud kuivaks väänatud ükskõik millise valge lihaga, 3) kuna värskendava mahlaga Fellin avati alles keskpäeval, siis hommikune pikk jalutuskäik sai "kosutust" tund varem avatud Tegelaste Toas - täielik pettumus: prae juures olev ahjukartul seest toores ja kastmeks puhas majonees, salat soolaga üle raputatud, kibe sool - sealne kokk esindab laisa kööki, 4) linnast lahkumise eel einestasime Herr Artur'is - väga hea söök oli ja mõnusalt kodune vastutulelik teenindus oli, väga tore elamus jäi detailideni meelde. Viljandis on ka lahe aiandus- ja mesinduspood "Aed"; tegin seal komplimedi, millele tagasihoidlikult vastati, et pood on seal juba 100 aastat. 
Viljandi järv. Viljandis on uudistamist maa ja ilm.

Minu igapäevane tee viis läbi siit aia tagant. Mulle meeldivad sisseelatud aiad ja see Viljandile iseloomulik eramuarhitektuur. Mõtlesin, kuidas nimetada sellist räästaalust joont (stiili). Variandina nuputasin - tornpööning-stiil. Ma ei viitsi ekstra arhitektuuriteaduse leksikat uurida. Viimasel Viljandi päeva varahommikul käisin Paala järve ümber jalutamas, rahvas magas, kuigi järve ääres käisid aegajalt üksikud varahommiku kümblejad, mõned jaluasid tänaval mööda, läksid tööle - vaim värske, aga keha unest veel tuim. Kas mulle tundub, et tunnen tööle minejad ära, et neil on omamoodi minek... . Vaatasin aedu ja arhitektuuri.

Siin on räästa all kõigest torni imitatsioon. Kujutlen arhitekti mõtteülesannet, et miks nõnda... stiili pärast. Täitsa õnnestunud lahendus.

Teisel pool järve on üks tiib nõukogude modernism. Nõukogude modernismis esineb stiilset arhitektuuri, kuigi veidi eklektiliselt välja kukkunult: segatud Saksa enne II ms aegne asjalik modernism Soome peale II ms aegse looduslähedust taotleva modernismiga. Küllap oli nõuka ajal siis tarvis igat joont põhjendada ja üks terviklik joon oleks olnud liiga selgelt lömitav lääne ees, niisiis hajutati jooni. Viimane oli vast ikkagi nali, sest ka enne Nõukogude okupatsiooni olid Eesti arhitektuuri teosed küllaltki eklektilised. Põhjus on provintslikkuses.  

Seos.


-

Kaks Tartu vaadet. Viibisin Tartus kokku kaks päeva ja kaks ööd. Olin kaubareisil, värskendasin garderoobi, nüüd on pintsakualuseid päevasärke üks juures jne. Alati olen rõiva- ja kingapoodide külastamist edasi lükanud; uued kingad on 9 suve vanad jne. Pärnus ei viitsinud poode külastada; läksin küll rattaga A. juhatamist mööda poetuurile aga eksisin mere randa ja siis olid õhtuks poed kinni. Pärnu on salakaval linn; jõgi võib ühtäkki mereks muutuda. Tartus on jõgi jõgi. Siiski käisin Pärnu viimasel päeval kiirelt kesklinna poed läbi.
Tartus istusin pärast klassikalise tööpäeva pikkusega poest poodi kõmpimist ja värskendavat dušši paaris tänavakohvikus; kohtasin päris palju vanu tuttavaid; üks ütles, et pole mind 20 aastat näinud ja tuletas mulle meelde minu sõnu, olin need unustanud, aga võisin need ka öelda. Pelgan veidi nostalgiat. Lõpuks läks seltskond väga laiaks, oli omamoodi huvitav ja õpetlik, aga tipphetk oleks olnud väsitav, nii lahkusin tund pärast 0.00-li, astronoomiliselt - südaööl.
Emajõe luht.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar