teisipäev, 20. juuli 2021

Jalutuskäik mereäärses kuurortlinnas (meri jäi seekord nägemata)

Pärnu:
Salfeet

ning Rembrandti autoportree.

Pärnu jõe suue.

Jalutasin. Teatrimaju kiputakse kujundama templitaolistena; otsitakse platse, et olla eraldiseisev. Nii ka Endla. Aga, aga (praegune) Endla on sattunud tagumikuga linna poole. Keskväljak on autoparkla ja liiklusmagistraalide saareke. Keskväljaku parki pole inimesel põhjust sattuda. Nii on Endala esine plats tänava tasku nagu linnaliini- või taksopeatus. Hoone 2001. aasta ümberehitus on püüdnud säilitada isikupärast joont ja templipärasust. Aga, aga, kas ei mõjuks hoone esinduslikumana, kui juurdeehitus oleks muutnud peafassaadi osaks Pikka tänavat lõpetavas (tagasiastega) nurgakvartalis; juurdeehitus jälgiks tearimaja ja ümbritsevate majade kõrgust. Praegu ei osale Keskväljak ja juurdeehitused arhitektuuri võimendajatena. 

Jalutasin edasi...

Rannarajoon...
Viljapuud.

Jugapuu.

Kesklinna tagasi...
Kaks maja sobivad kokku.

Koidula park. Lydia Emilie Florentine Jannseni (Koidula) eluaastad kattuvad küll Biedermeier-i ajajärguga, aga eesti rahvuslik liikumine vastandus lõpuks suuresti saksalikkusele, otsiti oma, põhjamaist, vaadati pigem Soome poole. Kuigi jah, omal ajal oli C. R. Jakobsoni käega joonistatud lillepeenra plaan asjaarmastajalikult Biedermeier ja Koidula eestindas saksa luulet. Pargi kujundasid kaks balti-saksa arhitekti, park avati 1929. aasta suvel. Väikekodanlik park viis mind kultuuriuuringu põikele.

Ja öösel üle silla tagasi.

Ja vaarikaid käisin öösel pildistamas; nägin vajadust.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar