Sõber helistas suviselt soojal sügispäeval, et kas tulen telkima, on veel soojad päevad tulemas. Heakene küll. Misantroopsuse faas on tõesti kaua kestnud - inimesed on väsitavad. Jäin neil päevil siiski küllalt vaikseks. Vaatasin enne minekut geoportaali, et mida võiks tahta. Paari veidi suuremat metsamassiivi silmasin, mõlemad kaitsealadel, täpsemalt ei vaadanud, sest muidu raiutud maastik tekitas tülgastust-väsimust. Sõber arvas eksprompt minna, aga minnes näitas aipäädist mitteekspromt enamvähem minugi vaadatud kanti, talle seda muidugi ei öelnud, olin meeldivalt üllatunud. Päev enne olin kolmandatele öelnud, et palumännikuid tahaks võibolla vaadata...
Koolma järv.
Palumännik.
Võhandu jõgi.
Hommikul käisin kääbastikul konte sirutamas ja sõin üliküpseid palukaid päevavitamiiniks.
Värskat vaatasime.
Värskas oli väga maitsvaid õunu.
Mustoja niidud.
Värska lahe ots, Peipsi-Pihkva järve sopp.
Värska vana surnuaed. Ristidega kivid.
Mõtlemapanev programm. Elamu. Ju oli palju ja ruttu ja ökonoomselt vaja.
Värska sanatoorium.
Ööks tulime Valgjärve äärde. Tegin päikseloojangul tiiru ümber järve.
Kuna kaitsealadel on veel säilinud looduslähedast maastikupilti milles inimesed hüvedele (iroonia) vaatamata viibida eelistavad, siis lasub kaitsealadel suur inimkoormus. Kuskil pole nii tihedalt illegaalseid lõkkekohti ning rämpsu pudelikorgist sitapaberiteni - "linnamets".
Sipelgapesa.
Hommik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar