kolmapäev, 13. mai 2020

Tõstsin silmad aknast välja

Olen kolm päeva arvutis istunud, sealhulgas sooja päikselise pühapäeva, aegajalt käisin ikka ka jalgu sirutamas ja pead tuulutamas. Esmaspäeval oli pea nii ülekoormatud, et läksin öösel kell üks teda jahutama, et tuleks pingsa ajutöö, kohvi ja rohke rohelise tee järgne veidigi rahulikum uni; lihtsalt jalutasin ja seisatasin vaikuses ja pimeduses, tuul ja pilveräbalad olid, jahe, vaatasin keset heinamaad taevast.
Täna. Hommikul tegin tule pliidialla. Hommikul vaatasin aknast oma vähehooldatud lillepeenart; kaks nartsisside punti kumasid valguses, hämar päev, mingi hea vaikne rahu ja kuma olid. Tegin pilte. Siis hakkas äike müristama ja tuli tuul ja terav vihm ja siis suurem valgus korraks, nagu vahest ikka. Saan seda lugeda selle aasta esimeseks äikseks, kuigi müristanud on varemgi. Teate küll neid vanarahva tarkuseid maha ja kivile istumise kohta. Miskipärast jälgin neid. Igal kevadel kordan ka vana-vanaisa sõnu: "Kevadine lõunatuul puhub põhjast."





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar