Võrratud ilmad

Täna tegin väikse rattatiiru. Soe õhk, tee sügises, läbi mõisapargi, teate küll neid puude värve, nagu lendasin mööda ilma. Selline hea kerge tunne. Ja siis küla...

Pärast silmade kullalt ära pööramist tundus muu mõnda aega hallina.

Selle musta augu kaudu on metsa ära viidud.

Iga kord kohtan siin värskeid karu jälgi.

Kuigi olen metsades üles kasvanud, ei tea ma metsamajandusest suurt midagi, nii võivad metsanduse professorid ja Maaülikooli lõpetajad öelda, õigusega. Ja mis saab mul olla 70 aastat kasvanud metsa maha raiumise vastu. Aga sant on, kui täiskasvanud mets ära kaob. Korraks mõtlesin lohutavalt, et olen õnnetu "70 aasta põlvkond", aga see on väga vildakas mõte. Jah, Lõuna-Eestis nõuka ajal metsastatud kuplid veel ootavad peatset raieküpsust, aga Kesk-Eesti mets on tugevalt tühjema poole roogitud. Kas selline järsult muutunud pilt on ikka majanduslik?

Kuiv jõe põhi.

Peatusin korraks kunsti pärast.
Sama jõeke kevadel:

Metsatee.