Ühel katusel on neljakäpukil korstna juurde rühkiv korstnapühkija.
Vanu pilte vaadates pakun, et lõhislehised kased istutati kirikuaeda u. 1900. aastal. 1913 ja 1925. aasta fotodelt on näha, et lisaks oli ka teisi puid.
Kilu ostsin ühest teisest Kesk-Eesti väikelinnast, kala eriti värske välja ei näinud (lõhkised kõhud, punetus näos, juba "kuiv" nahk), aga isetehtud vürtsikilu isu oli suur. Nõuka-ajal ütles mu ema, et Kesk-Eestist saab ennem kala, kui Saaremaalt. Kingissepa uues-suures kalapoes oli kala saada ainult siis kui televisiooni võttegrupp külastamas käis, siis pumbati akvaariumid vett täis, saarerahvas käis ilmaimet vaatamas, oli isegi nii, et rahvast hoiti uksel-treppidel tagasi, et narri rüselemist ei tekiks. Vürtsikilu maitsestamisel kasutan ühe kaugema sugulase retsepti põhja, tema oli Vabariigi ajal Tallinnas teenija, seal perenaine nõudis: 3 supilusikatäit soola ja 1 supilusikatäis suhkurt; vürtse panen tunde järgi, seekord: vürtsi, musta ja rohelist pipart.
Kollane paide on ilus! See 1:3 retsept kala soolamiseks on mul ka teada, ühe vene proua käes!
VastaKustuta