reede, 28. veebruar 2020
kolmapäev, 26. veebruar 2020
pühapäev, 16. veebruar 2020
Metsa lugu (päevakajaline)
Hääled rahva seast:"Te olete metsa raiumisega läinud üle igasugu piiri!" "Te hävitate väljakujunenud ökosüsteemi." "Vana metsa kooslused on hävimas!" jne. Tundlikumad tüübid rahva seast hüüavad (ängis): "Vasevargad!" "Teie lapselapsed kusevad teie hauale!"
Ametnikud solvuvad ja ähvardavad. Mugav on solvuda: "Kuidas te endast vanema inimesega räägite?" "Mis varas ma olen?" "Kuidas te spetsialistide teadmistes kahtlete?" Mõned ametnikud mõtlevad ja ütlevad välja midagi taolist: "Kui solvamistega jätkatakse, siis võtame nimme selle metsa maha." "Kui metsakaitsjad vinti üle keeravad, võib tulemus olla vastupidine."(https://www.err.ee/1032646/rene-kokk-kui-aktivistid-keeravad-vinti-ule-voib-tulemus-olla-vastupidine) Mida vastulöögi all mõeldakse; kas võim hakkab märatsema ja minetab pale, või toimetabki juba nõnda?
Ükskõik kuidas, aga mets sai maha võetud. Vint on nii või naa üle keeratud, ka vaatamata ametnike k o m p e t e n t s i l e. Rumal lugu sündis.
Kehtivate seadustega, inimeste poolt metsa külastatavusega ja metsa meie ühiseks varaks (mõeldud on raha) nimetades liigraiumist õigustada on küüniline. Jutt puitmööblist ja süsinikust kuulub hetkelise uitmõtte valdkonda... mis on olnud ilmselt teemaks lennureisi pinginaabritel kaugelt kliimakonverentsilt. Üheülbaline mõtlemine. Üks ei tohiks välistada teist. Konflikt ei ole inetult ütlemise pinnalt, ei sõnadest "harvester" ega "lageraie", vaid ikka vanade metsade kadumise pärast. Miks olla tola!?
Andres Sepp kirjutab "Postimehes": Teine suur hirm on, et mets saab otsa ja midagi enam asemele ei kasva, millest kasvab välja inimlikult igati mõistetav soov raie üldse ära jätta. Aga kui ühe kandi inimesed keelavad sealsete metsade uuendamise ja kõige kiiremini taastuva loodusvara, puidu, kasutamise üldse, peaks sellega nõus olema kõik - ka Tallinna, Värska või Narva inimesed. Samuti vastupidi. Ei ole ju õige, et ühes kohas on meie ühise vara kasutamine meie kõigi hüveks lubatud ja teises kohas ei ole.
Hirmukaemusega Andres Sepp esindab riigiametnikuna riiki, ja vaat kus püstitused! Kust see mõttekäigu loogika? Kas initsiatiiv on lubamatu, või on tal eeldus, et see tuleb korraga Tallinnast, Värskast ja Narvast? Ja see raie üldine ära keelamine, mis jutt see on? Tühi vehkimine.
Aga vaatasin teemat edasi. "Maalehe" kommentaariumist võib välja lugeda pigem "metsameeste" poolt tulevaid solvanguid, et ei teata teemast midagi jne. Üks "metsameeste" argument on, et metsamajandus oleks nagu Eesti majanduse põhialus. Aga põgus ülevaade andis sellise tulemuse: 2016. aasta statistika andmetel moodustab metsa-ja puidusektori otsene lisandväärtus kogu lisandväärtusest 5,3% ning kogu SKP-st 4,6%; turismi oaskaal SKP-st on 8% (2019); ja siis on veel suuremad numbrid: info ja side ja ehitusektor jne.
Ja siis komistasin jutukese "Rehepaplik sissisõda" otsa https://loodusegakoos.ee/puuri-uuri/malupank/andres-sepp, millest võib lugeda... Vaenlane tundub olevat üks – ca 30 000 metsasektori töötajat ja teadlast, kelle ainus soov näib olevat kõik Eesti metsad kohe rahaks teha. Teisel pool rinnet seisab end avalikkuse esindajaks nimetav rühmitus, kes hüüab ahastades: „Head inimesed! Palun aidake meil peatada Eestimaa metsade hävitamine!”
Sellise poolustamisega Andres Sepp mängib end vabatahtlikult nurka, ilmselt on see talle kasulik ehk mugav positsioon, tunnistab ta ka ise, et kasutab võitluses loosungeid, propagandat ja rahvahulkadega manipuleerimist. Need vahendid on tal muidugi kasutuses ka antud jutukeses. Ja minul tekib lisaks ka küsimus, et kas teisel poolel pole metsasektori töötajaid ja teadlasi ja keskkonnateadlasi? Jah, olen kahjuks "kaevikusõja" mõistet kuulnud ka looduskaitjate poolt, kahjuks. Aga kas võimalikud piirangud ei võimaldaks pikas, nt.70 aasatases perspektiivis luua hoopis painlikuma metsade majandamise mudeli, näiteks vähendaks range looduskaitsealuse metsa vajadust, säilitaks looduse mitmekesidust hoopis painlikumal moel? See oleks eraldi teema ja nõuaks suuremat pühendumist, seetõttu jäägu teema minu poolt küsimuseks.
Kus on konflikti tegelik alge, mis on vastasseisu põhjuseks? Lihtlabane võimuiha, olelusvõitlus. Kellel on võim, sellel on ka õigus. Võimutäiuse näitajaks on avalikkuse hoiakud. Võitlus käib sisuliselt selle üle, kumma poole rahvas valib, kumb pool suudab muuta rahva hoiakuid. Täna ei ole veel selge, kes selle sõja võidab.
Nende lausetega näitab Andres Sepp oma lihtlabast hoiakut. Küsin: "Mis on saanud demokraatiast?"
PS: Mis moodi saavad mind veenda üksikud näited, mida näiteks esitatakse Maaülikoolist. Näiteks tuuakse Järvselja ürgmetsa ümber kukkumine. Olen oma silmaga näinud, et ümber kukub seal soine kaitsevöönd, ürgmetsa kvartali osa, mis asub parema veerežiimiga alal, looduslik nõlv, seal pole olukord üldse hull. Eestis on küll ja küll kohakesi mis puutumatuna olnud vähemalt 1920. aastast ja ise ei hävi. Järvselja on lihtsalt üks kohake Peipsi järve madalikul. Või siis Riigikogu saalis esitatakse Maaülikooli professori poolt pilt, mis peaks tõestama, et lageraie ei mõjuta seenemütseelide hulka mullas. Miks üks pilt mind ei veena? Kui hõlmav see uuring oli? Kas seened olid eristatud liigiti? Pildil oli lageraie lank kasvavast metsast põhja pool(uuritud ala), kas on uuritud lauspäikse kätte või ehk lõunanõlvadele jäävaid kohti? Või siis tuuakse näiteks üks (vana) männik, mille mullastik ei seo miskipärast süsinikku; kas see on reegel? Sellised ettekanded ei tee mind eriti targemaks ja ei jäta asjalikku muljet, professorina paneks hindeks F.
esmaspäev, 3. veebruar 2020
Veebruari valgus
laupäev, 25. jaanuar 2020
Mets
Juba tükimat aega on metsade liigraiumine ühiskonnas teemaks. Vähemalt Riigimetsa Majandamise Keskuse arvates on kõik korras, metsa leitakse juurdegi. Aga minu meelest, kui nüüd kujundlikult väljenduda: kui igal esmaspäeval pea valutab, ju siis ikka probleem on. Varem käisin rõõmsalt metsas, aga nüüd vaatan atmosfääri iga kord kahjutundega, et võibolla viimast korda, sest "ülekasvand metsad" on maakerale koormaks ja ehk saab veel mõne kopika.
Mets on ökosüsteem, elukeskkond, seal kujunevad sümbioosid - seened ja loomade elualad-eluviisid. Viimased ei näe raieküpsust ja ülekasvanud metsa. Ka RMK lõkkekohtadest on neil ükskõik.
Mõned päevad tagasi nägin ERR-i portaalist kummalist saadet: https://etv.err.ee/1019649/esimene-stuudio, seal rääkis RMK juhatuse esimees Aigar Kallas: "Mul on väga hea meel teile uudist teatada, kaks päeva tagasi jõudsime me märgilise tähiseni riigimetsade looduskaitselises ülesandes: 30% riigimetsadest on range kaitse all."
Vaatasin siit-sealt järgi, kas tõesti, ja mida nägin: tegelik % on 29,1 ja geoportaal näitab, et kaitsealused riigimetsad on valdavalt sood ja rabad, isegi järved. Mis päris metsade % on, sellele esimeste nupukestega vastust ei saanud. Miks metsatüüpide osakaalud pole väja toodud... või kus on? Kas Rootsi 20% ja Eesti võrdlus on pädev? Pelgalt ühe statistilise numbri üle uhkust tunda, ilma süsteeme teadmata (pean esmalt ennast silmas) on ettevaatamatu, võin seetõttu statistilist fakti mida "rahvas ei taha uskuda" (jutumärkides - Aigar Kallase sõnad) pidada väheütlevaks.
Aigar Kallas: "Ma arvan, et nõustute minuga, et ägedamat loodusturismi objekti Eestis ei ole olemas kui RMK matkarajad ja lõkkekohad."
Saatejuht: "Seda ütlebki EAS juht, et neid varsti enam ei ole, kui inimesed ei taha sinna enam minna, talle anti teada, et nad on pettunud."
Aigar Kallas: "Ot, ot, ot, meie teeme seda selleks, et korraldada samade radade hooldust, selleks et kindlustada inimeste rahulolu kes seal radadel käivad /.../ Ja kümne aastaga on kahekordistunud nende inimeste arv kes nendel meie poolt ettevalmistatud kohtadel käis, nii et see informatsioon mis minul on, päris informatsioon selle kohta mis inimesed tegelikult teevad, mitte see informatsioon mida keegi arvab mida inimesed teevad, väidab absoluutselt vastupidist."
Oh, oh, oh.
Lisan lisaks ühe kommentaari ühele teisele jutule "Postimehest", mis markeeris ERR-i saate teemasid - puidust laud ja süsinik.
https://heureka.postimees.ee/6748899/keskkonnaagentuuri-direktor-kas-meil-jagub-ressursse-mida-samas-tempos-kulutada/comments
Asko Lõhmus 8. august 2019,
Lugu on muidugi adekvaatne, aga ühe kahetsusväärse lausega. Väide "kestlik süsiniku sidumine metsapuidus eeldab ka metsa raiet ja sihipärast uuendamist ning saadud puidu kasutamist pikalt kestvates toodetes" ei ole korrektne ning taastoodab levinud väärarusaamu. Esiteks on puudu kontekst: süsinikku seotakse metsas suuremalgi määral mullas kui puidus ning süsiniku sidumine omakorda on ainult üks metsade kliimafunktsiooni komponent (seda märgib ka IPCC raport). Teiseks on metsa raiumise puhul määrav, millist raiet ja mis vanuses tehakse, esmajoones sedakaudu, kui suhteliselt pikaks kujuneb periood, mil raiutud ala süsinikku ei seo. Kolmandaks, lausest paistab arusaam, et inimeste arusaam puiduvarumise ja süsiniku sidumise osas langeb kokku. Ei lange. Puidus ja metsas seotakse süsinikku väga palju pikemas ajahorisondis kui tavapärased raieringid. Ühe värske ülevaate leiab siit (https://par.nsf.gov/purl/10059460). Neljandaks: istutatud metsade ökosüsteemifunktsioonid on reeglina palju väiksemad kui looduslikult arenenud metsadel. Arusaam, justkui kompenseeriks istutamine looduslikult arenenud metsade raiet, on vale. Viiendaks vajab täpsustamist pikaealine puittoode. Puitmööbel võiks kesta sada aastat, aga päriselus kestab keskmiselt alla kümne. Sellise kasutuse puhul oleks vaat-et arukam puu metsa jätta, isegi surnud puu. Kokkuvõttes on autor ajanud segi metsade majandamise ja raiumidse mõisted, samuti puittoodete võimalused ja 'business-as-usual' tarbimise. Jah, metsi tuleb arukalt majandada, ent raiumine on ainult üks majandusvõtetest ja kliimapoliitika puhul üldse mitte peamine.
-
Tegelikkuses on erametsadega toimunu palju kurvem. Ilmselt Eesti riigi kodanikud ikkagi näevad mis on toimunud, miks ei peaks nägema, ja muretsevad.
-
esmaspäev, 20. jaanuar 2020
Kaunis koduaed 19 - 100 aastat
Tegelikult rohkem aastat, aga 100 on ilus number, palju.
Olen oma aega veetnud INTERNET ARCHIVE LIBRARY-s vanas kirjanduses; peamiselt USA ja paras ports euroopat. Olen olnud USA suhtes eelarvamuslik, aga asjata, sest sealsed aiad on "uuele maailmale kohaselt" ratsionaalsemad (ja meeldivalt metsikumad). Ma ei viitsi hakata võrdlema vana ja uut, keskust ja ääremaad, Euroopat ja Ameerikat. Mis need vana ja uus on?
Mulle meeldivad need allpool linkidena ära toodud USA aednikud ja viimane Inglismaalt - nad kasutavad maastikku, aed on ka eemal olev metsaviir, või avar maastik, niisamuti hooned jne...
Tänapäevane fragment Ameerikamaalt.
Tänapäevane fragment Inglismaalt.
Ikka on juhtunud, et mõni külaline minu aias ütleb:"Mina teeksin siia lillepeenra." Arvamust võib alati avaldada, mind need ei häiri. Males on ka võimalikud erinevad variandid - kaalumised, hüpoteeside püstitamised.
Liikumine.
Tellimine:
Postitused (Atom)