Kahe esimese pildi peal olevat metsa enam pole.
See mets on alles. Kas pole õrn.
Vaade minu lemmikkohast; kahe metsatüübi piiril, siin peatun ja vaatan ringi... .
Need kolm pilti on "Metsa loo" sissejuhatuseks. "Küps mets." "Raieküps mets." "Ülekasvav mets." "Ülekasvanud mets." "Viimane hetk raiuda, kui tahta midagi saada!" "Palun väga, puupõld." "Tee on lähedal, saab puud kätte, see on ainus võimalus puidutööstusel tööd saada, mida nad küll puiduta teevad, kas te tahate, et tööjõud ripakile jääks." "Minu mets, ise tean, mis teen, minu raha!" jne.
Hääled rahva seast:"Te olete metsa raiumisega läinud üle igasugu piiri!" "Te hävitate väljakujunenud ökosüsteemi." "Vana metsa kooslused on hävimas!" jne. Tundlikumad tüübid rahva seast hüüavad (ängis): "Vasevargad!" "Teie lapselapsed kusevad teie hauale!"
Ametnikud solvuvad ja ähvardavad. Mugav on solvuda: "Kuidas te endast vanema inimesega räägite?" "Mis varas ma olen?" "Kuidas te spetsialistide teadmistes kahtlete?" Mõned ametnikud mõtlevad ja ütlevad välja midagi taolist: "Kui solvamistega jätkatakse, siis võtame nimme selle metsa maha." "Kui metsakaitsjad vinti üle keeravad, võib tulemus olla vastupidine."(https://www.err.ee/1032646/rene-kokk-kui-aktivistid-keeravad-vinti-ule-voib-tulemus-olla-vastupidine) Mida vastulöögi all mõeldakse; kas võim hakkab märatsema ja minetab pale, või toimetabki juba nõnda?
Ükskõik kuidas, aga mets sai maha võetud. Vint on nii või naa üle keeratud, ka vaatamata ametnike k o m p e t e n t s i l e. Rumal lugu sündis.
Kehtivate seadustega, inimeste poolt metsa külastatavusega ja metsa meie ühiseks varaks (mõeldud on raha) nimetades liigraiumist õigustada on küüniline. Jutt puitmööblist ja süsinikust kuulub hetkelise uitmõtte valdkonda... mis on olnud ilmselt teemaks lennureisi pinginaabritel kaugelt kliimakonverentsilt. Üheülbaline mõtlemine. Üks ei tohiks välistada teist. Konflikt ei ole inetult ütlemise pinnalt, ei sõnadest "harvester" ega "lageraie", vaid ikka vanade metsade kadumise pärast. Miks olla tola!?
Andres Sepp kirjutab "Postimehes": Teine suur hirm on, et mets saab otsa ja midagi enam asemele ei kasva, millest kasvab välja inimlikult igati mõistetav soov raie üldse ära jätta. Aga kui ühe kandi inimesed keelavad sealsete metsade uuendamise ja kõige kiiremini taastuva loodusvara, puidu, kasutamise üldse, peaks sellega nõus olema kõik - ka Tallinna, Värska või Narva inimesed. Samuti vastupidi. Ei ole ju õige, et ühes kohas on meie ühise vara kasutamine meie kõigi hüveks lubatud ja teises kohas ei ole.
Hirmukaemusega Andres Sepp esindab riigiametnikuna riiki, ja vaat kus püstitused! Kust see mõttekäigu loogika? Kas initsiatiiv on lubamatu, või on tal eeldus, et see tuleb korraga Tallinnast, Värskast ja Narvast? Ja see raie üldine ära keelamine, mis jutt see on? Tühi vehkimine.
Aga vaatasin teemat edasi. "Maalehe" kommentaariumist võib välja lugeda pigem "metsameeste" poolt tulevaid solvanguid, et ei teata teemast midagi jne. Üks "metsameeste" argument on, et metsamajandus oleks nagu Eesti majanduse põhialus. Aga põgus ülevaade andis sellise tulemuse: 2016. aasta statistika andmetel moodustab metsa-ja puidusektori otsene lisandväärtus kogu lisandväärtusest 5,3% ning kogu SKP-st 4,6%; turismi oaskaal SKP-st on 8% (2019); ja siis on veel suuremad numbrid: info ja side ja ehitusektor jne.
Ja siis komistasin jutukese "Rehepaplik sissisõda" otsa https://loodusegakoos.ee/puuri-uuri/malupank/andres-sepp, millest võib lugeda... Vaenlane tundub olevat üks – ca 30 000 metsasektori töötajat ja teadlast, kelle ainus soov näib olevat kõik Eesti metsad kohe rahaks teha. Teisel pool rinnet seisab end avalikkuse esindajaks nimetav rühmitus, kes hüüab ahastades: „Head inimesed! Palun aidake meil peatada Eestimaa metsade hävitamine!”
Sellise poolustamisega Andres Sepp mängib end vabatahtlikult nurka, ilmselt on see talle kasulik ehk mugav positsioon, tunnistab ta ka ise, et kasutab võitluses loosungeid, propagandat ja rahvahulkadega manipuleerimist. Need vahendid on tal muidugi kasutuses ka antud jutukeses. Ja minul tekib lisaks ka küsimus , et kas teisel poolel pole metsasektori töötajaid ja teadlasi ja keskkonnateadlasi? Jah, olen kahjuks "kaevikusõja" mõistet kuulnud ka looduskaitjate poolt, kahjuks. Aga kas võimalikud piirangud ei võimaldaks pikas, nt.70 aasatases perspektiivis luua hoopis painlikuma metsade majandamise mudeli, näiteks vähendaks range looduskaitsealuse metsa vajadust, säilitaks looduse mitmekesidust hoopis painlikumal moel? See oleks eraldi teema ja nõuaks suuremat pühendumist, seetõttu jäägu teema minu poolt küsimuseks.
Kus on konflikti tegelik alge, mis on vastasseisu põhjuseks? Lihtlabane võimuiha, olelusvõitlus. Kellel on võim, sellel on ka õigus. Võimutäiuse näitajaks on avalikkuse hoiakud. Võitlus käib sisuliselt selle üle, kumma poole rahvas valib, kumb pool suudab muuta rahva hoiakuid. Täna ei ole veel selge, kes selle sõja võidab.
Nende lausetega näitab Andres Sepp oma lihtlabast hoiakut. Küsin: "Mis on saanud demokraatiast?"
PS: Mis moodi saavad mind veenda üksikud näited, mida näiteks esitatakse Maaülikoolist. Näiteks tuuakse Järvselja ürgmetsa ümber kukkumine. Olen oma silmaga näinud, et ümber kukub seal soine kaitsevöönd, ürgmetsa kvartali osa, mis asub parema veerežiimiga alal, looduslik nõlv, seal pole olukord üldse hull. Eestis on küll ja küll kohakesi mis puutumatuna olnud vähemalt 1920. aastast ja ise ei hävi. Järvselja on lihtsalt üks kohake Peipsi järve madalikul. Või siis Riigikogu saalis esitatakse Maaülikooli professori poolt pilt, mis peaks tõestama, et lageraie ei mõjuta seenemütseelide hulka mullas. Miks üks pilt mind ei veena? Kui hõlmav see uuring oli? Kas seened olid eristatud liigiti? Pildil oli lageraie lank kasvavast metsast põhja pool(uuritud ala), kas on uuritud lauspäikse kätte või ehk lõunanõlvadele jäävaid kohti? Või siis tuuakse näiteks üks (vana) männik, mille mullastik ei seo miskipärast süsinikku; kas see on reegel? Sellised ettekanded ei tee mind eriti targemaks ja ei jäta asjalikku muljet, professorina paneks hindeks F.
See pilt on kolme viimase pildi metsa alt lompide niisketest servadest.
See mets on alles. Kas pole õrn.
Vaade minu lemmikkohast; kahe metsatüübi piiril, siin peatun ja vaatan ringi... .
Need kolm pilti on "Metsa loo" sissejuhatuseks. "Küps mets." "Raieküps mets." "Ülekasvav mets." "Ülekasvanud mets." "Viimane hetk raiuda, kui tahta midagi saada!" "Palun väga, puupõld." "Tee on lähedal, saab puud kätte, see on ainus võimalus puidutööstusel tööd saada, mida nad küll puiduta teevad, kas te tahate, et tööjõud ripakile jääks." "Minu mets, ise tean, mis teen, minu raha!" jne.
Hääled rahva seast:"Te olete metsa raiumisega läinud üle igasugu piiri!" "Te hävitate väljakujunenud ökosüsteemi." "Vana metsa kooslused on hävimas!" jne. Tundlikumad tüübid rahva seast hüüavad (ängis): "Vasevargad!" "Teie lapselapsed kusevad teie hauale!"
Ametnikud solvuvad ja ähvardavad. Mugav on solvuda: "Kuidas te endast vanema inimesega räägite?" "Mis varas ma olen?" "Kuidas te spetsialistide teadmistes kahtlete?" Mõned ametnikud mõtlevad ja ütlevad välja midagi taolist: "Kui solvamistega jätkatakse, siis võtame nimme selle metsa maha." "Kui metsakaitsjad vinti üle keeravad, võib tulemus olla vastupidine."(https://www.err.ee/1032646/rene-kokk-kui-aktivistid-keeravad-vinti-ule-voib-tulemus-olla-vastupidine) Mida vastulöögi all mõeldakse; kas võim hakkab märatsema ja minetab pale, või toimetabki juba nõnda?
Ükskõik kuidas, aga mets sai maha võetud. Vint on nii või naa üle keeratud, ka vaatamata ametnike k o m p e t e n t s i l e. Rumal lugu sündis.
Kehtivate seadustega, inimeste poolt metsa külastatavusega ja metsa meie ühiseks varaks (mõeldud on raha) nimetades liigraiumist õigustada on küüniline. Jutt puitmööblist ja süsinikust kuulub hetkelise uitmõtte valdkonda... mis on olnud ilmselt teemaks lennureisi pinginaabritel kaugelt kliimakonverentsilt. Üheülbaline mõtlemine. Üks ei tohiks välistada teist. Konflikt ei ole inetult ütlemise pinnalt, ei sõnadest "harvester" ega "lageraie", vaid ikka vanade metsade kadumise pärast. Miks olla tola!?
Andres Sepp kirjutab "Postimehes": Teine suur hirm on, et mets saab otsa ja midagi enam asemele ei kasva, millest kasvab välja inimlikult igati mõistetav soov raie üldse ära jätta. Aga kui ühe kandi inimesed keelavad sealsete metsade uuendamise ja kõige kiiremini taastuva loodusvara, puidu, kasutamise üldse, peaks sellega nõus olema kõik - ka Tallinna, Värska või Narva inimesed. Samuti vastupidi. Ei ole ju õige, et ühes kohas on meie ühise vara kasutamine meie kõigi hüveks lubatud ja teises kohas ei ole.
Hirmukaemusega Andres Sepp esindab riigiametnikuna riiki, ja vaat kus püstitused! Kust see mõttekäigu loogika? Kas initsiatiiv on lubamatu, või on tal eeldus, et see tuleb korraga Tallinnast, Värskast ja Narvast? Ja see raie üldine ära keelamine, mis jutt see on? Tühi vehkimine.
Aga vaatasin teemat edasi. "Maalehe" kommentaariumist võib välja lugeda pigem "metsameeste" poolt tulevaid solvanguid, et ei teata teemast midagi jne. Üks "metsameeste" argument on, et metsamajandus oleks nagu Eesti majanduse põhialus. Aga põgus ülevaade andis sellise tulemuse: 2016. aasta statistika andmetel moodustab metsa-ja puidusektori otsene lisandväärtus kogu lisandväärtusest 5,3% ning kogu SKP-st 4,6%; turismi oaskaal SKP-st on 8% (2019); ja siis on veel suuremad numbrid: info ja side ja ehitusektor jne.
Ja siis komistasin jutukese "Rehepaplik sissisõda" otsa https://loodusegakoos.ee/puuri-uuri/malupank/andres-sepp, millest võib lugeda... Vaenlane tundub olevat üks – ca 30 000 metsasektori töötajat ja teadlast, kelle ainus soov näib olevat kõik Eesti metsad kohe rahaks teha. Teisel pool rinnet seisab end avalikkuse esindajaks nimetav rühmitus, kes hüüab ahastades: „Head inimesed! Palun aidake meil peatada Eestimaa metsade hävitamine!”
Sellise poolustamisega Andres Sepp mängib end vabatahtlikult nurka, ilmselt on see talle kasulik ehk mugav positsioon, tunnistab ta ka ise, et kasutab võitluses loosungeid, propagandat ja rahvahulkadega manipuleerimist. Need vahendid on tal muidugi kasutuses ka antud jutukeses. Ja minul tekib lisaks ka küsimus , et kas teisel poolel pole metsasektori töötajaid ja teadlasi ja keskkonnateadlasi? Jah, olen kahjuks "kaevikusõja" mõistet kuulnud ka looduskaitjate poolt, kahjuks. Aga kas võimalikud piirangud ei võimaldaks pikas, nt.70 aasatases perspektiivis luua hoopis painlikuma metsade majandamise mudeli, näiteks vähendaks range looduskaitsealuse metsa vajadust, säilitaks looduse mitmekesidust hoopis painlikumal moel? See oleks eraldi teema ja nõuaks suuremat pühendumist, seetõttu jäägu teema minu poolt küsimuseks.
Kus on konflikti tegelik alge, mis on vastasseisu põhjuseks? Lihtlabane võimuiha, olelusvõitlus. Kellel on võim, sellel on ka õigus. Võimutäiuse näitajaks on avalikkuse hoiakud. Võitlus käib sisuliselt selle üle, kumma poole rahvas valib, kumb pool suudab muuta rahva hoiakuid. Täna ei ole veel selge, kes selle sõja võidab.
Nende lausetega näitab Andres Sepp oma lihtlabast hoiakut. Küsin: "Mis on saanud demokraatiast?"
PS: Mis moodi saavad mind veenda üksikud näited, mida näiteks esitatakse Maaülikoolist. Näiteks tuuakse Järvselja ürgmetsa ümber kukkumine. Olen oma silmaga näinud, et ümber kukub seal soine kaitsevöönd, ürgmetsa kvartali osa, mis asub parema veerežiimiga alal, looduslik nõlv, seal pole olukord üldse hull. Eestis on küll ja küll kohakesi mis puutumatuna olnud vähemalt 1920. aastast ja ise ei hävi. Järvselja on lihtsalt üks kohake Peipsi järve madalikul. Või siis Riigikogu saalis esitatakse Maaülikooli professori poolt pilt, mis peaks tõestama, et lageraie ei mõjuta seenemütseelide hulka mullas. Miks üks pilt mind ei veena? Kui hõlmav see uuring oli? Kas seened olid eristatud liigiti? Pildil oli lageraie lank kasvavast metsast põhja pool(uuritud ala), kas on uuritud lauspäikse kätte või ehk lõunanõlvadele jäävaid kohti? Või siis tuuakse näiteks üks (vana) männik, mille mullastik ei seo miskipärast süsinikku; kas see on reegel? Sellised ettekanded ei tee mind eriti targemaks ja ei jäta asjalikku muljet, professorina paneks hindeks F.
See pilt on kolme viimase pildi metsa alt lompide niisketest servadest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar