TUNNIKE VÕHMAS

Võhma külje all oli Balti keti ajal inimtühi lõik - lihakombinaat haises. Veidi hiljem on Võhma jäänud ainukeseks kohaks, kus minu nina all on noaga vehitud, hirmutasid küll, ja käed külge pandud, et raha pommida, mõlemad kambad käitusid igatpidi aralt, polnud ka kohalikud, bussijaamas angeldaja tülitas käheda häälega: "Poiss, osta emale liha." See kõik oli, ja masendav töötus oli seal. Ja nad ei saanud ka minult raha.

Kui ajalugu ei vaata, siis pole ka tulevikku. Täna vaatasin sealsel näitusel pilte Võhma eelmise sajandi algupoolelt - ühel sajandialguse pildil oli rukkipõld.

Siis tuli raudteejaam... ja eksport-tapamaja...

Sel sajandil näen Võhmat ilusa pisilinnana. (Parema meelega nimetaks sellist mõõtu asulat aleviks.) Võhma on nii väike linn, et aiandusseltsi "Kanarbik" tegevus paistab kohe silma.

Täna läksin vaatasin veelkord lähemalt. Käisin "Võhma juurikat" kaemas. Ei plaaninud sealt midagi osta - vaatasin väljapanekuid ja mõtlesin. Mõtelda on mõnus.

Kõrvitsaliste näitus.

Mulle üks aednik rääkis, et aednike vaadatakse kui erilisi inimesi. Kuidagi eriliselt ebamugav hakkas, kui kahekesi, aednikud, omavahel olime. Viisin jutu mujale.

Viinamarjade kasvatamisest olen ikka aeg-ajalt mõelnud. Tänane mekkimine tekitas rohkem mõttekohti - esmalt keelel, siis maos ja siis soolestikus. Viinamarjade kavatamist hakkan nüüd põhjalikult uurima.

Teen reklaami.

Sellise ilmega taime tahan ka oma peenrasse: ilusad tugevad varred ja kena sügis-värvus, aga Neillia affinis on külmaõrn ja liiga suure kasvuga.

Käisin Võhmas jalgrattaga ja linnakese piiril põrkas minu silma väike pruun põrnikas, kui ta silmast kätte sain, siis määris sõrmed pruuni ollusega kokku. Mul kogu aeg üks silm jooksis vett seal. Ja ka üks tere jäi ütlemata. Teine kord ütlen.

-

Minu tänane magustoit: 'Noarootsi punane'. Meie oma talupoeglik maitse, see ongi mõnus. Ka ühes Võhma aias nägin ploomipuu raputamist; väike tüdruk jooksis elevuses ploomipuu all; seal oli vast mõni peenem sort.

'RED BARON'

KÕHT KORISEB

Kõht koriseb.

KARTULIKONKS

Selle kartulikonksu on teinud minu vanaisa, tema tundis rauda. Ja iga sepatöö löögi ajal tegi ta häält: khh, khh, khh, /.../. Ta tegi kõike kogu kerega; oli pikk kõhn mees, liikus väga liikuvalt.

Kui tal sepipajas spordimehest pealelööjat polnud, siis tegi(d) pealelöömist tütar(tütred), vähemalt minu ema on pealelöömist teinud. Tean, et meister näitab haamriga löögi kohta ja tugevust. Võibolla see hääl, mida vanaisa kurguga tegi, oli meistri kõne.

(Ka see korv on vanaisa tehtud ja sillutis on tema valatud.)

MADAL SÜGISASTER

Madal aster.

Minu lillendus on väiksemõõtmeline, ka minu teadmised lilledest pole kuigi suured. Ja seetõttu ma ei tea ühtegi teist püsilille, mis sobib peenart raamima.

Minu teadmised dendroloogias on päris suured, aga ma ei tea ühtegi kääbus-põõsast, millega Eesti kliimas muretult peenart raamida.

NOORE PIRNISEEMIKU JA VANA ÕUNAPUU VAHEL

See pirni-seemik ei allu mitte kuidagi kujunduslõikusele. Eelmisel aastal mõtlesin, et lasen tal vabalt kasvada, aga sel aastal vaatasin, et ladval on jällegi hea kasvuhoog, et kui ära lõikan, siis ehk läheb hoog külgokstesse. Aga ei. Ilmselt ka järgmisel aastal hakkab lõikekoha juurest uut latva kasvatama, siis tõesti enam ei kärbi. 

Lillepeenar...

'Tallinna pirnõun'.

METSALISED

Metsas on seeni ja marju kõigile. Sügis on aeg, kui minu õuele tuleb võõraid. Mul ei ole selle vastu mitte midagi, kui külanaised jätavad oma jalgrattad aia äärde ja lähevad õue ümbert metsa; nii on tehtud siin juba kaugetest aegadest. Aga siiski, aegajalt kohtun ebameeldivalt käituvate inimestega; mind häirivaid inimesi on olnud enamustel aastatel.

Kõige suurem sigatsemine toimus, kui üks külajobu sõitis autoga maja eest läbi, vaatas, et peenramaa on ees, võttis korraks hoo maha ja samas andis gaasi ja sõitis üle peenarde! Nõmetsejaid ikka on. Ootasin huviga jobu tagasiteele asumist, et teen talle noomituse, aga ta jäi metsaääres kinni ja sõitis teist kaudu tagasi.

Paar aastat tagasi juhtus selline asi... värava juurde kogunesid külanaised. Samal ajal lahkus autoga minu juurest üks inimene. Mõne minuti pärast ta helistas... vaadaku ma aeda: "Aias on hulk inimesi. Nad ei läinud metsa, keerasid aeda, lähevad maja taha."
Eks nad arvasid, et peremees läks ära, et hea võimalus uudishimu rahuldada. Karjakesi ollakse julged. Sai siis küsitud: "Mida või keda otsite?"
Nad põhjendasid oma käitumist sellega, et üks inimene, kes 20 aastat tagasi suri, oli lubanud. Tore?!
Jama küll, kui minu noore ploomi otsas on ainus esimene vili ja selle võtab ära suvaline külamutt. Sama ka õunapuudega.
Nad ei saanudki aru, et imelikult käitusid; kui nad metsast tagasi tulid, sättisin ennast aiamaale, kust kõrvu kostis möla: "Ei tea, kas me siin võime liikuda?" läksid ilusa ringiga jalgratasteni. 
Eelmisel aastal ei jätnud ükski külanaine jalgratast aia najale. Nii et asjad ikka muutuvad.

See ei ole muutunud, et igal aastal on teeots autoga kinni pargitud.
Täna sõitis üks vanem mees lausa iluaeda, muidugi, ilu on suhteline, aga ikkagi. Tuli nagu Suur Sugulane keset aeda. Miks ma peaksin oma aias võõraid autosid näha tahtma. Veider. Mina ju ei pargi oma autot aleviku poodi külastades tema hoovi!
Kuidas küll inimesed mõtlevad?

VANASTI

Mind viidi täna ühe ammu surnud sordiaretaja aeda. Ammu surnud sordiaretaja jõudis palju, tema silmaring oli nii lai, et ei taha kuidagi minu pähe ära mahtuda. Tänapäeva teadlased(sordiaretajad) tegelevad terve elu ainult ühe kultuuriga, nt. nisuga: ehitavad kõrre ümber maja ja panevad lambi põlema ja istuvad valge kittel seljas kõrval. Sordiaretusjaama juht määrab töötajat otsides tema ülesande. Nõnda on arengud piiratud. Põllumajandus-teadustes ei ole enam karismaatilist vabahärralikkust. Kahju. Olid ikka vanasti mehed!

Õhtul oma aias:

PEETRI KIHELKOND

Tegin rattatiiru Peetri kihelkonna maile.

Teel sinna ei pääse ma vahete-vahel adrenaliini-löögist; adrenaliini ma ei vaja, aga kui pakutakse, siis jutustan ka teile.

Kaks suurt koera kappavad tee peale ja hakkavad vihaselt haukuma ja jooksevad ninad rattas kaasa. Minul pole rauast pükse jalas... , seetõttu nende hingeõhk paneb mu suviselt paljal säärel karvad kõikuma. Mida teha? Kaks koera: üks ühel, teine teisel pool. Rattalt pole mõtet maha tulla, tuleb loota ainult tasakesi väntamisele ja heale rattajooksule.

Peremees kutsus koerad ära. Aga kas on vaja sellist elamust pakkuda keset laia külateed? Tean neid inimesi(loe raiskasi)... ilmselt nad ise ei viitsi teeäärde mölisema tulla, selleks siis need tõukoerad.

Oleks mul püstol, laseksnin need koerad (loe koerad) kohe maha, tõsiselt. (Miks peaks mind huvitama, kas nad hammustavad.) Kellelt abi saan?... siiski hõikasin koerte peremehele hingepõhjast (tuli hinge põhjast ooperilaulja vali hääl), et kui veel midagi sellist juhtub, lasen asjaga tegeleda politseil. Üks naabrinaine sealt kõrvalt oli minu valjust häälest häiritud, kutsus kohe oma krantsi enda juurde; võibolla krants ehmus hoopis minu häälest ja jooksis ise perenaise küljealla peitu. Igatahes mind saatis sealt kohkund pilk, nagu oleksin hull inimene. Tõukoerte omaniku nägu ma ei näinud. Aga milline sellise inimese nägu ikka on.

-

Ilm oli augusileitse... 

Lutsern sumises ja lehkas mesiselt.

Teed tolmavad, ja põllud. Õhk on sudune. Selliseid 11-15 km läbimõõduga põldude massiive on Eestis rohkemgi, aga siin, Silmsi tagant Koigi taha alal on põllud eriti nähtavad. 

Seal taga on kuuskedest kõrge hekk poolitamas põldude ovaali. Huvitav oleks näha teaduslikku joonist selle heki tööst mulla-tormide tõkestamisel. Enne-vanasti olid põllud lapilisemad ja muld püsis maas.

Väike-Kareda mõisa maastik.
Tegin lihtsustatult tehte: 130 ruutkilomeetrise ringi sisse mahtus 10 mõisa, seega siin põldude piirkonnas oli mõisa keskmine suurus 1300 hektarit.

Väike-Kareda mõisa park looduskaitse all oleva euroopa lehisega (pildil kõige kõrgem puu).

Suhteliselt väheldase peahoonega tegeleb loodus.

Peale 1919. aasta võõrandamist kuni 1970. aastateni tegutses hoones kool. 1868. aastal ehitatud majal on suur veranda.

Veranda ehituslikku külge on huvitav vaadata. See keerukus on lihtne ja ökonoomne.
Sattusin lugema kahjutundest, mida Järvamaa suurima veranda lagunemine tekitab.
Minus küll kahjutunnet pole; ega see maja šedööver olnud; pea-aegu kõik samal ajastul ehitatud talupoegade majad olid kaunite (kaunimate) proportsioonidega - kui vähe on neid alles hoitud... ei jaksa kahju tunda.

Verandaosa on vöötatud ehis-karniisiga.

Augustipäikses kiiskavaid kõrvalhooneid on säilinud palju. Hoonete ansambel on hästi jälgitav:

Köisi maastikud:

Huvitava nüansi-rikka maitsega õun. Sorti ma ei tea. Maitses on pirni ja renetti ja päris palju hapet. Pikk viljavars hajutas ühe sordi-kahtluse.

Müüsleri maastik.

Vaade Peetri kirikule. Kõrge torn lisati maastikku 1868. aastal 14. sajandi alguses ehitatud hoonet täiendades, niisiis samal ajal kui ehitati Väike-Kareda mõisa peahoonet.

Peetri:

Teel Peetrist Sargverre hakkas silma üks roosade õitega taluaed: lihtne on ilus; elumaja keskteljele jääb kilekasvuhoone, millest ühel pool on lillepeenrad ja teisel pool köögivili; kõike tasakaalustab pikk kartulipõld natuke maad üle rohumaa. 

Eesti arhitektuuri leksikonis on kirjas: Sargvere mõis. Terviklikult säilinud esindusliku härastemaja ja pargiga mõisaansambel. Jah, ka duett on ansambel.

Varaklassitsistlik peahoone valmis 1762. Jalgtee kivid on teisest ooperist - tööstuslinnaku kivisillutis kohtub barokk-trepiga.

Pildi keskel taamal on Eesti jämedaim saar (halli tüvega). Siinses pargisektoris on kujundamisel kasutatud fantaasiat. See pargiosa lõikab pargi pooleks. Ajalooliselt mõisakaartilt on näha, et kogu park on ristuvate teedega ruutudeks jaotatud - peahoone lähedased ruudud on märgitud hoolitsetumatena ja kaugemad ruudud on metsikud. Lihtne suurejooneline struktuur mõjub maastikul terviklikult ja iga ristmik pakkus uusi vaateid; praegune kujundus on katkendlik, kolme ossa jaotatud, park on sidumata.
Kogu parki hõlmavat teede ruudustikku ei oleks oluliselt kulukam hooldada kui praegust lillede ja pöetud hekkidega regulaarplatsiga parki.

See regulaarne aiaosa on pidetu, mõjub kui rebend mantliseljal.

Siin jälgivad pargiteed kunagisi teid. Rohkemat polekski vaja.

Kes teab millal istutatud hariliku ebajasmiini täisnurk peahoone-lähedases kujundis.

-

Vaatasin ka Prandi küla ja allikad üle.

-

Teine kihelkond.